Vast seetõttu pole Google'i esindajad peljanud avalikkusele jagada ka andmeid õnnetusolukordade ja -juhtumite kohta, mis isejuhtivaid autosid seni üldse tabanud on. Siit paar värsket näidet ka.

Esmalt see lühem lugu. Üks ameeriklasest jalgrattaentusiast avastas, et Google'i isejuhtiva lähedal ei maksa rattasadulast püsti tõusta, jalad pedaalidel.

Sõiduk hakkab nimelt totakalt jõnksutama - teejälgimissüsteem otsustab midagi sellist nähes kohe piduri appi võtma.

Siit on midagi õppida: isejuhtivad peavad veel tublisti targemaks saada, et olla valmis kõigeks, mis teel juhtuda võib. Muidu ei saa ju loota, et need enamasti pädevalt reageerivad.

Teine lugu on pikem. Turvaspets Jonathan Petit avastas, et isejuhtivatel sõidukitel liigelda aitavat LIDAR-süsteemi on kerge segadusse ajada.

Selleks on vaja saata auto poole signaale, mis tekitavad mulje, et teel leidub autosid ja teisi objekte, mida tegelikult pole.

Nn kajade väljasaatmiseks vajalik seade ei maksa palju ja seda ei pea isegi väga täpselt kuhugi sihtima. Petit kinnitab, et edukaid tulemusi saavutab lihtne Arduino-põhine seade või miniarvuti Raspberry Pi.

Tema katses õnnestus isejuhtivaid autosid lollitada koguni 100 meetri kauguselt.

Kirjeldatud lahendus töötab siis, kui LIDARi sigaalid pole krüpteeritud või muul viisil võõrastele jälgijatele "ähmaseks" muudetud. Aga sõnum on tõsine: isejuhtivad autod vajavad palju rohkem turvameetmeid kui hetkel.

Võiks ju eeldada, et isejuhtivate sõidukite arendajad mõtlevad turvalisuse ja häkkerite peale põhjalikult. Samas on meie ümber palju elektroonikat ja seadmeid, mille tarkvara on turvatud ebapiisaval tasemel. Kasvõi tavaliste nutiseadmete ebaturvalisuse kohta on ju arvukalt näiteid.