Oslo linnakodanike paks ja vedel siirdub tavapärasel moel kollektoritesse, kust see kogutakse kokku, eraldatakse vedelikust ning muudetakse massiks, millest hea ja efektiivne biokütust välja võluda. Ideel on küll kerge psühholoogiliselt pruun jume juures, ent tegelikult on see imelihtne võimalus suurlinna pinna all torudes voolava väljaheitesoonestiku praktiliseks rakendamiseks.

„Sellest võidavad kõik!" teatas üks projektiga tegelejaid, Ole Jakob Johansen, AFPle. „Biokütuseks on metaan, mille tootmine ja kasutamine on vaikne, ei saasta keskkonda ning mille tooraine ei saa iial otsa." Seda metaani toodab Bekkelageti veepuhastusjaam, kust käib läbi veerandi miljoni elaniku saast.

- Videos demonstreeritakse Prantsuse linnas Lille kasutusel olevaid biometaanibusse. -

„Keskmise inimese aastaga tualettruumi jäetud väljaheidetest saab valmistada 8 liitrit diiselkütust," rõõmustab Johansen. 250 000 inimest suudavad aga ühise jõuga käitada sel moel suisa 80 bussi, mis läbivad 100 000 km. Nii et eestimaalaste tualetidiislivõimekus tõlkub jämedalt kusagil 45 miljoniks bussikilomeetriks!

Selline biometaan on naftadiislist palju puhtam. Süsinikdioksiidi biometaani põletamisel ei eraldu, samuti toodab see 78 % vähem vesinikoksiidi ja 98 % vähem lenduvaid osakesi. Lisaks toimub selle põletamine 92 % vaiksemalt ning ka selle tootmine, vähemalt Norras, maksab naftadiislist veerandi võrra vähem.

Kuna inimdiislil jooksvate busside tehnika ja hooldus on tavalistest kallim, on arvestuslik kogukasutegur umbes 15%, vahendab AFP. Lõpuks teatakse igaks juhuks ka, et kogu protsessi mingi ebameeldiv lõhnabukett ei ehi. Mis siin siis enam oodata?