Onu Raiu ja tema Jaguar I-Pace: elektriautoga kohanemine nõuab pikka meelt

 (32)
Onu Raiu ja tema Jaguar I-Pace: elektriautoga kohanemine nõuab pikka meelt
Raivo I-Pace laadimasFoto: Raivo Malter

Onu Raiu ehk Raivo Malter otsis kevadel Jaguar I-Pace elektriauto ja jagab oma esimesi muljeid kooselust uue neljarattalisega. Ta tõdeb, et elektriautoga kohanemine on nagu uude kultuurikeskkonda sisseelamine: maailm ei ole enam endine.

Onu Raiu ehk Raivo Malter on seiklejate ja matkajate ringkonnas populaarne kuju: aastate jooksul on tema kontole kogunenud üle saja tuhande reisikilomeetri.

Selle loo ilmumise ajal on Raivo ilmselt kusagil Gruusia mägedes ning tema uhiuus Jaguar I-Pace elektriauto ootab kodus kannatlikult peremeest.

Seda, millises maailmanurgas mees parasjagu on, saab jälgida reaalajas kaardilt. Selle kohta aga, kuidas muutub elu, kui majja tuleb elektriauto, saab lugeda allpool.

Ammune unistus elektriautost
Mõte järgmiseks igapäevaautoks valida elektriauto on mul peas mõlkunud mitu aastat. Ent pakutavate autode sõidumugavus ja sõiduraadius ei ole mind siiani rahuldanud.

Ja siis tuli Jaguar oma elektriautoga: pikkade traditsioonidega autotootja, mis suutis valmis ehitada elektrika, kuhu ka mina oma mittestandardsete gabariitidega mahtusin.

Auto, mis on mugav ja millel on korralik sõiduulatus ja mis kõige tähtsam: see sõidab nagu päris auto. I-Pace’i Eesti esmaesitluse ajal olin Kamtšatkal filmimas, sealt naastes astusin aga esindusse, et sõidukiga tutvuda ja esimene sõiduproov teha.

Seotud lood:

Aeg voolab läbi meie…aeglasemalt

Kuna olen elus teinud mitu halba valikut pelgalt esimese emotsiooni pealt, siis nüüd võtsin aja korraks maha ja seedisin elektriauto mõtet rahulikult edasi.

See on ju hoopis teine maailm… ei saa paari minutiga tanklas paaki täis lasta ega ei korraga 1000 km sõita. Kui nii mõelda, siis midagi toredat selles ajakulus ei ole…

Tasapisi hakkasin ette kujutama sootuks teistsugust elu, kus aeg ja selle voolamine saavad teise tähenduse. Sa tõused hommikul, ei kihuta tööle vaid lähed autot laadima. Paned auto laadima, ise istud, sirvid lehte ja jood kohvi.

20-30 minutit hiljem, kui autos on piisavalt särtsu, on ka kõht täis. On jõudu uuele päevale vastu minna. Käid trennis, samal ajal võib-olla on auto veelkord juhtme otsas. Siis tööle. Õhtul kaupluse juures laed veel.

Reisides peaks nagunii iga paari tunni tagant sirutuspause tegema. Need saaks ühendada laadimisega. Jääb aega ümbrust vaadelda, loodust nautida…

Tasapisi hakkas mulle tunduma, et rapsimiseta elu võiks olla isegi elamist väärt. Elektriauto pruugib olla lisaks sellele, et on loodusele vähem kahjulik, kasulik ka inimesele endale. Sest sunnib aega voolama läbi meie teise kiirusega. Mulle see sobib.

Pikk hoovõtuaeg

Paar järgmist kuud proovisin oma sõiduharjumusi täpsemalt kaardistada: kui palju ma ööpäevas sõidan, kui pikad on sõitudevahelised pausid.

Leppisin esinduses kokku pikema proovisõidu I-Pace’iga. 24 tunni jooksul proovisin elektriautoga elada oma igapäevast elu: kasutasin seda kui tavalist autot, käisin tööl ja õhtul perega veekeskuses ja söömas. Autot ma vahepeal ei laadinudki.

Loe edasi Acceleristast!