Nõukogude aja pealikud nautisid ülieksklusiivseid autosid
Asi oli mõistagi selles, et töölisrahvas peamiselt auto omanike hulka ei kuulunud. Ning kui punaparunid kihutasid reeglina mustades Volgades, siis Hruštšovi masti mehi veeti ikka ringi näiteks ZIL 111 A tagaistmel. Neid autosid toodeti aga vaid veerandsaja jagu ning kõik valmisid käsitsi nagu Rolls-Royce’id. Kusjuures üks taoline on missipapa Valeri Kirsi tänuväärses kogus, kuhu see jõudis Lätist – sinna aga jäi kunagisest peasekretäri visiidist automaatkastivea tõttu maha.
Linnas ning tavalisi asju ajades eelistas näiteks Karl Vaino peamiselt Volgat, ent kui tuli minna maale, näiteks suvilasse kalale või samas – kui tuli minna mõnele eriti esinduslikule kohtumisele - , siis aeti hääled sisse ikka Tšaikale, mil pakiruum sidetehnikast pungil ning võimas mootor kenasti 160 km/h välja sõitis.
Tšaikas oli ruumi ka kaheksale isandale, nii et selles sai pisemaid välkkoosolekuidki peetud. Mööda teed läheneva must Tšaika ei tähendanud kunagi head – vähemalt oli see üks selgemast selgem liikuv monument rõhuvale võimule, kes kõigist võrdsetest nii silmnähtavalt „võrdsem“ oli. Pidulikult nikline ning vanamoodne ümar Tšaika sai peagi kandilise ning ehk veelgi kurjakuulutavama mantlipärija GAZ 14 näol, millega jõudis oma esimesed presidendikilomeetrid läbida juba ka Lennart Meri.
GAZ 14’ juures tasub meelde jätta üks tobenaljakas moment – see oli varustatud nn. Punaselt väljakult ära sõitmise nupuga. Armatuurlaua all paiknes peitlüliti, millele litsudes luksustus automaatkast jäigalt mootorile järele ning kogu elektrisüsteem lülitati käivitusmootori kasuks välja, kirjutas Autoleht. Selleks, et ükski võimu sümboliseeriv kandiline GAZ kunagi ühelgi paraadil rahvamasside ees tehniliste probleemide tõttu liikumatuks ei muutuks. Tavalise ja lisaaku toel võis limusiini niimoodi käivitusmootoriga jõnksutades vähemalt väljaku serva ära veeretada ning suuremast fiaskost puhtalt pääseda.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!
