Sel nädalal veeresid esimesed 62 kWh akupakiga Nissan Leaf e+ elektriautod üle Eesti autoesinduste lävede ja mulle tundub, et selles veeremises on omajagu päikeselist optimismi.

Põhjusi rõõmustamiseks on vähemalt kaks: Leaf on jätkuvalt pea ainuke elektriauto, mille saab küllalt lühikese etteteatamise ajaga osta ning kui vahelaos autod lõpevad, tellitakse juurde ja ka saadakse juurde. Mitme muu kah hea mahuelektrikaga lood nii roosilised ei ole.

Teiseks on Leaf e+ üks neist vähestest mudelitest, mille puhul pidev kellade jõllitamine “kas särtsu jagub või tuleb pistikut manguma minna” – stiilis ununeb esimese sõidutunni jooksul. Kilometraaž lihtsalt ei lange.

Ja ei lange kriitiliselt isegi kahe pika sõidupäeva järel, kui 300+ km on juba tehtud ja 47% akust ikka alles. No olgu, see on Oslo ümbruses.

Teate ju küll: suurim lubatud kiirus 80 km/h ja 120 km/h, aina mäed ja orud ja nõod ja künkad ja siidsile asfalt ja betoontee…

Aga Eestis saab kõigi eelduste kohaselt WLTP mõõtmise tulemusena lubatud 385 km ühe laadimisega tehtud nagu niuksti. Osaval ökokäsitsemisel ja e-pedali kasutamisel ilmselt ka 400+.

Niisiis on tegu muretu elektriautoga. Fakt. Aga võtame otsast peale.

Autoajakirjanik sattus elustiiliürrile

Ehkki paar mu reklaamiagentuure juhtivatest sõpradest on öelnud, et olen Eesti mõistes suunamudija, siis ma ise eelistaksin madalamalt lennata. Sõltuvalt teemast olen kas auto-, teaduse-, keskkonnaajakirjanik, aga va kirjatsura igal juhul.

Ja siis kutsutakse mind Norra, sõitma uue Leaf e+’ga ning kohapeal selgub, et olen sattunud üle-Euroopalise influencerite #ElectrifyTheWorld road-tripi epitsentrisse ning Oslo on vaid üks teivasjaam pikal teekonnal, mis pühendab uue Leafi saladustesse kogu Euroopa, lõunast põhja ja idast läände.

See võtab kohmetuks. Esiteks reisin ma mõnepäevastele ürridele pisikese kohvri või seljakotiga, ei võta kaasa ühtegi meigivahendit (mul pole isegi huulepulka!) ning “soeng” tähendab minu jaoks pestud ja kammitud juuksepahmakat.

Kingad on madala kontsaga, samu riideid kannan kuni nende elukaare lõpuni, toiduga ei pirtsuta ja napsi ei võta.

Õhtud jäävad lühikeseks: peale ametliku osa lõppu suundun enamasti otsejoones magama, et hommikul vara arvuti lahti lüüa ja mõni lugu kirjutada.

Nüüd siis elustiiliürr, maiäss. Esimesel õhtul meile autot lähemalt ei näidatagi. Söön Tjuvholmenis Oslo ühe nooblima hotelli tärnirestos õhtusöögi ja kobin voodisse. e+ paistab kaugusest, kanali teiselt kaldalt.

Koht ise on üks mu lemmikuid Norras käies. Nii palju arhitektuurirõõmu ja erakordselt mõnusat atmosfääri. Ja lähedal on meri! Ma võiksin siin eladagi.

Teisel hommikul on kanali ääres 2 e+ Leafi ja hotelli ees koguneb aegamisi kirev mitmekeelne nooremapoolne seltskond. Üheksasest algusest jääb asi kaugele, osa mõjuritest magab alles ilu-und. Tunnen end vanaemana – ah, olengi ju!

Tund plaanitust hiljem transporditakse meid öko-Oslo südamesse, kogukondlikult hallatavasse MESH koostöökeskusse. Kuramuse kihvt, nagu Kalamajja oleks sattunud! Autot ei näidata ikka veel.

Kolm tundi ja mitu ettekannet hiljem jagatakse meid paaridesse ja lubatakse Leafiga sõitma. Saan seltsiliseks Soome ökošmökoblogija Noora, Kemikaalicocktail-blogi pidaja. Ja punase 64 kWh Leafi. Ilus!

Jaotame eelseisva kahe päeva sõidutunnid ausalt: Noora on kogu aeg ilus ja kogu aeg räägib, mina istun kogu aeg roolis ja puhkehetkedel teen temast ilusaid pilte. Fair enough. Vähemalt saan autoga sõita. Mida ma ju ometigi oskan.

Kui jätta kõrvale see, et Noora koguaeg räägib, on positiivset palju. Esiteks saan ma vait olla. Teiseks saan ma autoroolis olla. OK, ma päris tasa ka ei saa olla, Noora küsib vahepeal asju Leafi kohta ja teeb instastoorisid minu etteütlemise põhjal.

Ehk siis kolmandaks: ma tundun kellegi silmis täitsa tark (kui on valida ilu või tarkus, siis… las see jääda). Teisel päeval teeb Noora minust mingi suvaka silla all pildi ka.

Pilt teenib kokkuvõttes minu kohta täiesti arvestatava hulga laike instas. Fotol on küll “vana hea” 40 kWh akupakiga Leaf, esimese päeva punasest tegin ise pilte, aga ennast juurde ei märganud suruda. Las jääda.

Oslo ümbrus sootuks teise nurga alt

Tegelikult harjub elustiilitamisega ju täitsa ära: me näeme pika reisi vältel tavatult palju tavatult ägedaid kohti ja saame tuttavaks ürgägedate ökoinimestega. Oslo nimelt pürgib Euroopa kõige rohelisemaks linnaks.

Ronime mööda vana metallitehase asemele sündinud Vulkani linnaosa katuseid ja tutvume linnas mesilaste kasvatamisega. Võtame vahepala Holmenkolleni olümpiaküla kõrgemas tipus. Luusime ümbruskonna külades ja terviseradadel.

Külastame 2-Michelini tärniga pärjatud restorani Kontrast ja mul avaneb võimalus peakokk Mikaeliga (kõlab nagu peaingel, ma tean! Ja ta peaaegu et ongi!) pikemalt juttu ajada.

Võrreldes paari aasta taguse Michelini-Favikeniga on Kontrast tõeliselt muljetavaldav. Võimalik, et Mikaeli ja Ungarist pärit doktorikraadiga teenindaja pärast… inseneeria on mind alati võlunud.

Mis aga puutub suunamudimisse, siis Norra-etapi lõpuks mõistan, et olen oluliselt ökom kui mõnigi kutsutud mudil ning toon mõnegi kõneleja silmisse sära küsimustega, mis puudutavad asja, mitte selle kuju ja värvi.

Ühesõnaga, kõik on hästi. Ja Leaf e+ üllatab postiivselt.