Need viis valet käitumismustrit keeravad auto küljekarbid tuksi ja meelitavad roostet
Auto omamise juures on üks kuldreegel: ennetamine on odavam kui parandamine. Praktiliselt kõigil üle viie aastastel kasutatud autodel on märgata kriimustusi ja algavat roostet lävekarpidel.
Kui roosteuss kuhugi sisse poeb, siis maksab masina korda tegemine palju – isegi pisikeste vigastuste puhul ulatub arve sadadesse eurodesse. Suurte keretööde puhul aga võib remont olla kallim kui auto ise.
Üks tõhusamaid võimalusi korrosiooni vohamist ennetada on korralik roostetõrje. Erinevad teenusepakkujad töötlevad soovi korral ka täiesti uue auto roostekaitsevahenditega nii, et pruunussil pole võimalust pesitsema asuda.
Täielikku garantiid roostetamise vastu ei paku muidugi miski – kui keskkond ja kasutus on karm, tekib kaitse- ja värvikihile ikka vigastusi, mille kaudu rooste tee metallini leiab.
Mõelgem näiteks piduriketastele, mis on haljas metall. Juba mõni päev niiskuses seismist katab need ühtlase roostevinega. Sama juhtub igasuguse kaitsmata metalliga.
Paljude autode kered on tsingitud/galvaniseeritud, mis kaitseb neid oksüdeerumise vastu. Aga seegi ei anna alati täit kaitset. Ning odavama klassi autodel hoitakse kokku igalt poolt, kus see võimalik.
10 aastat vanad autod roostetavad juba üsna lohutamatult, kui uss kusagilt vigastusest sisse pääsenud on, isegi kui metallile oli juba tehases tehtud roostekaitse.
Mehaaniliste vigastusteta roostekohad on harv juhus, kuid tuleb ette ka selliseid olukordi, kus rooste ronib seest väljapoole. Kuid isegi siis võib põhjuseid otsida hooletust kasutamisest või näiteks liigsest niiskusest seal, kus seda olema ei peaks.
Näiliselt lihtsate asjade ja kurja roosteussi vahel on alati põhjendatav seos ning autoomanik saab omalt poolt mõndagi ära teha, et sõiduki eluiga pikendada. Piisab kui oma käitumisharjumusi muuta ning töövahendeid kasutada nii nagu ette nähtud.
Küljekarp ei ole jalamatt
Kõige lihtsam roosteennetus on peaagu geniaalne: talvel autosse istudes ei tasu jalgu vastu küljekarpi lumest puhtaks klopsida.
Küljekarp on reeglina porine ja kui sinna pihta jalatseid kloppida, vigastab pori+jalats koostöö pikapeale karbi värvkatet. Seda isegi juhul, kui karbil on peal kivikate.
Ka plastmassist karbikatted ei muuda siin olukorda – need kinnituvad metalli külge tüüblite abiga ja koputus küljekarbile liigutab seda tüüblit, mis omakorda hõõrub värvi. Kui plastikkatte ja karbi vahele on kogunenud pori, tähendab iga jalahoop küljekarbi jaoks minilihvimist.
Kattevärvi peamine funktsioon esteetika kõrval on kaitsta metalli keskkonnamõjude eest. Kui värv või muu kate on vigastatud, pääsevad niiskus ja hapnik metallini, ja tulemuseks on rooste.
Sama efekti omab ka hooletu jalgade autosse tõstmine. Eriti kontsakingadega riivatakse ukse lävepakku ja kriibitakse sealset värvi. Kriibitud värv = vähesem kaitse. Pea kõigil rohkem kui viieaastastel autodel on selle koha peal värvikahjustusi ja algavat roostet näha.
Porilapakateta sõit laastab küljekarpi
Auto rataste alt lendub kive, pori, vett, liiva ja kõike muud, mida teel leidub. Eriti maanteekiirustel lendub pori ratta alt nõnda kiiresti, et see mõjub nagu liivaprits rattakoobastele, koopaservadele ja ka küljekarpidele.
Ega ilmaasjata küljekarpe spetsiaalse kivikaitsega ei kaeta. Probleem on aga selles, et paljudel autodel ei ole porilapakaid ning sellisel juhul ei ole kivikaitse enam piisav kogu seda pori ja kivikeste kulutust metallist eemal hoidma.
Eriti kesk-Euroopast toodud autodel on tihti porilapakad puudu – sealsed tee- ja ilmaolud ei ole nii kurjad kui eestimaine talv või kruusateed või ka värskelt pinnatud teed.
Seega on hea mõte panna autole porilapakad, sest need võtavad kogu liiva- ja kivipritsimise esimese hoobi endale ja kaitsevad küljekarpe.
Valesti paigaldatud lapakad võta parem ära!
Olen näinud sedagi, et porilapakad on autole paigaldatud ning kõik on justkui hästi. Aga heast asjast on vähe kasu, kui porikaitsmed paigaldatakse isepuurivate kruvidega otse pleki sisse.
Esmapilgul on lahendus äge, sest porilapakas on küljes ja esteetiline pool paigas. Aga kui paigaldamisel on puuritud auk väliskeskkonnast otse metalli sisse, siis toimib see lisakslapaka paigal hoidmisele ka niiskuse, soola ja hapniku kiirteena metallini.
Reeglina algabki roostetamine kinnituskruvidest ning tüüblitest. Ka tagaluugid hakkavad roostetama näiteks registreerimismärkide alt, kui numbrialus on kinnitatud kruviga või kui paigalduse käigus on vigastatud märgi kinnituseks mõeldud plastmassist pesade ümber olevat metalli.
Numbrimärgi taha koguneb palju sodi ja niiskust ning kui seal all on värvipind kahjustatud, tuleb korrosioon rõõmsalt külla.
