Miks mõõdetakse mootorite võimsust hobujõududes?
Hobustega pole ühelgi neist pealtnäha mingit pistmist. Kust taoline pentsik mõõtühik üldse tulnud on, uurib mental_floss.
Ajalugu teab, et selle aluseks on ikkagi päris hobused. Ajal, mil aurumasinaid alles hakati kasutusele võtma, tegi leiutaja ja insener James Watt olulisi täiustusi Thomas Newcomeni varem leiutatud aurupumbale ning üritas oma täiustatud versiooni ka turustada ja müüa.
Kokkupuutes inimestega, kellel oli Newcomeni aurumasin juba olemas, polnud see eriti keeruline, kuna Watt võis vana masina jõudlust kõrvutada otse oma uue masina omaga.
Mõnedel potentsiaalsetel klientidel polnud aga veel üldse aurumasinat ning nad kasutasid raskuste teisaldamiseks ja masinate käitamiseks hobuste elavtööjõudu. Watt pidi aurumasina võimsust väljendama neile inimestele arusaadavates suurustes.
James Watt tuli hobujõu kui mõõtühiku peale, jälgides veohobuseid, kes ajasid ringi kaevandusest söe väljatõstmiseks kasutatavaid masinaid (või pööritasid veskikivi; täpsed ajaloolised faktid on tänaseks ähmastunud).
Watt otsustas, et üks hobune teeb minutis 33000 jalg-naela tööd (liigutab 330-naelast söelaadungit sada jalga minutis või 33-naelast koormat tuhat jalga sama aja jooksul) ning nimetas vastava võimsusühiku üheks hobujõuks. SI-süsteemis võrdub toonane hobujõud u 746 vatiga.
Pärast taolise teisenduse kasutuselevõttu oli Wattil olemas alus hobuste võrdlemiseks masinajamitega, nii et ta sai väita, et konkreetse aurumasina võimsus võrdub mingi hulga hobuste töö võimsusega.
Enamik vaatlejaid, kes hobuste ja nende võimetega tuttavad on, leiab, et Watt hindas hobuseid üle — võimalik, et kalkuleeritult. Keskmine hobune ei ole võimeline ühe hobujõu väärtuses pingutama eriti kaua.
