Akna taga libisevad mööda imelised mägimaastikud, mis Põhja-Eesti tasandikega harjunud juhureisija poisikeselikult elevile ajavad ja agaralt ringi vahtima panevad.

Nõjatud lõõgastunult vastu pehmet seljatuge ja vaatad läbi akna kaugusse. Kõrvaklappidest pakutakse kommentaare kuues keeles, nii mööduvatest huviväärsustest kui liustikuekspressi ajaloost. Luksusrongi vagunitel on panoraamaknad, kust näeb suurepäraseid vaateid nii paremale kui vasakule, üles ja alla, ning istekohal valgetel laudlinadel portselannõudelt serveeritava kolmekäigulise maitsva lõuna neelad alla masinlikult – niivõrd lummavad on maastikud.

Ega asjata vehi Šveitsi maailma kauneimaks riigiks tituleerivad turismiturundajad alati lipuga – see olevat ainus riik maailmas, kel on lipul suur plussmärk. Ning see pluss tähendavat „Sa saad alati rohkem“. Paremat teenindust ja rohkem elamusi kui ootasid, puhtamaid hotelle, täpsemalt liikuvaid ronge. Suur valge pluss on maalitud ka meie rongi punase vaguni küljele.

Aknatagused maastikudki ületavad juhureisija kõik ootused, ja seda kuuldavasti igal aastaajal. Rohelised alpiniidud rohtu näsivate lehmadega, igaühel tohutu kell kaelas, kaunid mägikülad ning chalet’d, kus otsekui turistide jaoks on igal aknal lilled ja iga asi täpselt oma kohal, pilvede vahele end torkavad lumised mäetipud. Vahepeal orud ja Šveitsi oma Grand Canyon.

Vaguni vastasseinas istuvad rändurid, kes ilmselt on seda ilu juba korduvalt näinud. Naine koob peaaegu terve tee, pilk kinni oma näppudel, mees loeb raamatut ja koguni suigatab vahepeal tunnikese. Jääb natuke arusaamatuks, milleks nad sellele reisile on tulnud – mägede ilu on ainult istmikuga suhteliselt raske nautida. Tavasõiduks punktist A punkti B on Šveitsis aga kindlasti mugavamaid võimalusi.

Terve riigi transpordisüsteem on uskumatult läbimõeldud ja integreeritud, nagu trendiinimesed väljenduvad. Busside sõiduplaanid on ühitatud rongide omaga, nii et reisija mugavalt ja kiirelt kohale jõuab, ning rongide järgi võid oma kella õigeks panna.