Loomulikult on esimene reaktsioon, et siis oli ju autosid vähem. Kas ka liiklusõnnetusi ühe sõiduki kohta? Muidugi mitte. Ning teine oluline asi veel.

Maanteeameti peadirektori asetäitja Villu Vane ütles Ekspressile, et toona oli autosid küll kordades vähem, kuid nende turvalisust ei saa tänapäevaste sõidukite omaga võrrelda. „Iga vähegi tõsisem kokkupõrge lõppes surmaga," märkis Vane.

Maanteeameti statistika algab aastast 1945. Siis hukkus liikluses 79 inimest, autosid oli 2740 (mootorsõidukeid oli kokku 3154, kuid käsitleme siin autosid, sest meile Maanteeametist väljastatud statistika mootorsõidukite kohta on lünklik.). Kui jagada autode arv hukkunutega, saame nö x-koefitsiendi 35, mis tähendab, et üks auto 35-st võis osaleda inimese surmas.

Mida suurem koefitsient, seda vähem võimalust ühe auto kohta jalakäijale surma tuua. Tunnistame, et see koefitsient on tinglik ja väga kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksa teha. Ent mingi pildi saab siiski.

Miks see kõik nii on, loe edasi portaalis Ekspress.ee.