Liikluspilt Eestis kolmveerand sajandit tagasi: ürgteed, autobused ja taksod

Motors24 teeb tagasivaate kolmveerandi sajandi taguse Eesti liikluspilti. Selgub, et meie aeg-ajalt savimülgasteks muutuvatel teedel valitsesid Fordid, Harley-Davidsonid ja jalgrattad. Jalakäijatest ja hobustest rääkimata.

Vahendab Motors24

Autosid oli 1920ndate lõpus nii praeguste kui toonaste Euroopa standardite järgi hinnates vähe. Kasv viimasel kümnendil oli olnud küll tõeliselt kiire: aastatel 1920 - 1930 kasvas mootorsõidukite arv Eestis ligi 20 korda. Ometi aga pidi ajakiri Auto veel aastal 1930 tõdema: “Meie oleme, rääkimata suurriikidest, jäänud maha isegi oma võrdlemisi väikestest naabritest.”

Kui Tallinnas leidus 1929. aasta lõpus pisut üle tuhande auto, neist ligikaudu neljandik veoautod ja bussid, siis näiteks terve Paide peale ei leidunud rohkem kui tosin sõiduautot. Suurematest linnadest oli Tartus 237, Pärnus 113 ja Viljandis 52 autot ja bussi. Eesti peale kokku kujunes autode arvuks 410 ühikut iga inimese kohta. Kordi suurem kui täna oli aga taksode osakaal sõiduautode seas – taksod või üüriautod olid vähemalt pooled meil liikunud sõiduautodest.

Tartus käidi jala, Tallinnas tegi juba muret veokite liiga suur arv

“Liiklusabinõudest pruugitakse praegusel ajal Tartus pea kõiki sõidukeid, mis selleks otstarbeks seni kodumaa piirides nähtud, ” kirjutati aastal 1929. “Küll pole veel Tartus linnaroobasteid – ei elektri-, auru- ega ka mingi teisejõulisi. Massiliseks veoriistaks on autobus – veel õige algastmelises variatsioonis. Autod hakkavad väiksel viisil läbi lööma, kuigi Tartus võiks ja peaks neid vist rohkem olema.” Ning tõdeti viimaks siiski: “Kõige rohkem sõelutakse, muidugi, jalgsi – pole ju Tartu nii suur, et jalakäimine ülejõu oleks elurõõmsale Tartu elanikkonnale.”

Tallinna ümbruses oli aga näha suuremat autostumist, nii et veoautode väidetavalt liiga suurest arvust rääkides kirjutati juba suisa murelikult: “Tallinna ümbruse teedel võib juba veoautode liigrohkust tähele panna.” Tulemuseks oli muide see, et veokiomanike teenistus langes suure konkurentsi tõttu veoturul ning nii hakati oma sõidukite abil poolsalaja tegelema ka reisijateveoga, kuigi nad seda teha ei tohtinud.

Läbipääsematud saviteed tegid meelehärmi

Väljaspool linnu olid Eesti liikumisolud aeg-ajalt rasked või isegi väga rasked. Suurt kurtmist meie halbade teede üle toonaste kohalike autoekspertide ega teedeinseneride käest 1920ndate lõpul siiski ei kuuldud – mis siis, et sageli oli tegu Euroopas laialt ringi rännanud inimestega. Ju oldi lihtsalt harjunud.

Üks 1930. aastal meie autoasjanduse arengut analüüsinud artikkel ajakirjas Auto, näiteks, tõdes, et teede seisukord ei olnud sugugi kõige suurem takistaja meie autoasjanduse arengus. Seejuures kavalalt lisades: “Siin kohal olgu tähendatud, et praegusaja jõuvanker on juba niivõrd täielik, et see teeolusid enam väga palju ei karda.”

Loe edasi Motors24 leheküljelt