Lapsed liiklust praktiliselt ei loegi
Teadlased väidavad, et täiskasvanu liiklusinstinktid on kardinaalselt erinevad samas olukorras viibiva lapse käitumisest. Asjaolu, et lapsed hakkavad ohu mõistet tajuma alles umbkaudu 7 aasta vanuses, tähendab seda, et nad ei ole täielikult teadlikud sellest, et nende teod võivad nende enda elu ohtu seada. Veelgi enam - kuni 11 aasta vanuseni ei ole lapsed võimelised hüpoteesidel põhinevaks või abstraktseks mõtlemiseks. Nad arvestavad ainult asjadega, mis on reaalsed ja materiaalsed, mitte asjadega, mis võiksid olla võimalikud.
Omapead liiklevad lapsed on lisaks ohustatud ka selle tõttu, et nende kuulmis- ja nägemismeel ei ole täielikult välja arenenud. Nad vajavad lausa 4 sekundit, et teha vahet liikuval ja seisval autol, samas kui selle vahe eristamine võtab täiskasvanul aega kõigest 0,25 sekundit. Mis veelgi tähtsam - laps võtab arvesse ainult seda, mida ta tegelikult tahab märgata ja mis asetseb otse tema ees, s.t. nägemisvälja keskosas. See tuleneb asjaolust, et laps ei kasuta perifeerset nägemist ja ta peab keerama pead, et kasutada nägemisvälja keskosa selleks, et täielikult hoomata ala, kuhu ta parasjagu astumas on.
Laste kuulmismeel on teravam, nad kuulevad vaikseid helisid kaks kuni kolm korda paremini kui täiskasvanud, samas ei ole nad võimelised määrama suunda, kust heli tuleb. 40% juhtudest ei tea lapsed, kas heli tuleb neist eestpoolt või tagantpoolt ning 80% juhtudest ei oska nad määratleda, kas see tuleb vasakult või paremalt poolt.
Renault' liikluskooli juhendajad panevad autojuhtidele südamele, et kaitsmaks väikeseid liiklejaid, peaksid nad silmas pidama laste tajumismeelte piiratust. Tasub meeles pidada, et autoga liigeldes tuleb olla eriti tähelepanelik neis kohtades, kus lapsi rohkem liigub: lasteaiad, koolid, mänguväljakud või vabaajakeskused.
