Ühel päeval mütsatab minu postkasti Porsche esindusest tulnud meil, mille sisuks on „Näe, kaevasin tehase arhiivist välja sinu klassiku sünnitunnistuse!“ Minu? Kätt südamele pannes olen alati unistanud oma päramootoriga paugutajast – kuigi ajuti konkureerib nendega vaimusilmas ka pilt ühest eriti laiade tagarehvidega üheksa-kaks-kaheksast –, ent kunagi pole hammas neile peale hakanud, sest õhkjahutusega üheksa-üks-ühtede hinnad on inimese sissetulekutest alati kiiremini edasi rühkinud. Ja nüüd on keegi kena kodanik taibanud mulle midagi seesugust kinkida?

Luban OMA autole otsekohe järele tulla, ent üürikese vaikuse järel hüppab uut e-kirja markeeriva „Plinn“-i tagant välja häbelik vabandus, mille kohaselt olevat mind nimekaimuga segi aetud. Koos kutsega osaleda klassikaliste Porschede tähesõidul, mis pühendatud autotootja seitsmekümnendale juubelile. Nii kompensatsiooniks või midagi seesugust.

Ah et mis imeloom on tähesõit? Põhimõtteliselt on tegu ralliga selle klassikalises mõistes, kus osalejad sõidavad autodega punktist punkti, lahendades selle käigus mitmesuguseid ülesandeid või osaledes meelelahutuslikus programmis. Ülesannete lahendustest kujuneb paremusjärjestus ja vahel on kavas ka dünaamilised jõukatsumised, kuid neid koostades peetakse meeles autode väärtust, mistõttu puuduvad kavast vanatehnikat õhku loopivad trampliinidega kiiruskatsed.

Teisisõnu on tegemist aktiivse ajaviitega, mis organiseeritud niivõrd, et jutud ei jõuaks korduma hakata. Selles seltskonnas pole autodest huvitumine häbiasi ja keegi ei torma sind risti lööma, kui piirkiirus peaks mõne pügala võrra lõhki minema. Porsche pole olnud kunagi odav lõbu, mistõttu on lõviosa nende omanikest haritud inimesed, kes ei arva, et Martin Luther King on seesama mees, kes Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi naelutas.