Kuullaagersaaled – miks neist autotööstuses asja ei saanud?

 (56)
Kuullaagersaaled – miks neist autotööstuses asja ei saanud?
Foto: Bentley

Subaruomaniku ja -entusiastina tean liigagi hästi, mida tähendab ja kuidas kõlab hea laps mitme nimega – „saalekas“, „saalekolin“, „kepsuklõbin“, „kolviklobin“ jne.

See viis mind kunagi mõtteni veerelaagritel saaledest – need peaks ju olema suhteliselt lollikindel ning igikestev lahendus? Accelerista.com kirjutab, miks see siiski seda ei ole.

See mõte andis ainest kirjutada järjekordne “autoalaste külmkapiküsimuste” (absurdsed küsimused, mis tulevad hilisõhtul külmikust snäkki võttes) rubriigi lugu. Miks veerelaagritel (kuullaagrid, rulllaagrid) saaledest autonduses asja pole saanud?

Saaled ja klõbinad

Tänapäeval enimkasutatud liugelaagrid, rahvakeeli tuntud kui saaled, on põhimõtteliselt lamedad metallist poolkaared, mis koosnevad kahest poolest. Kepsusaale pannakse kepsu väntvõllipoolse pea ning väntvõlli vahele, raamsaale pannakse väntvõllikaelade ja mootoriploki vahele. Mõlemal juhul on üheks suuremaks eesmärgiks hõõrdumise ja seetõttu kulumise vältimine – saale peab “sõitma” imeõhukesel õlikihil ja mitte metalliga kokku puutuma.

Kui see õlikiht mingil põhjusel sealt kõrgel koormusel kasvõi korraks kaob (nt rajal pikas kurvis, õlipumba rikke või lihtsalt madala õlitaseme tõttu), järgnevad tõsised probleemid. Metall hõõrub vastu metalli, saale saab kraapida või tuleb oma etteantud kohalt lahti ja hakkab „ringe tegema“.

Seotud lood:

See omakorda hõõrub saale mõnusaks metallipuruks, mis satub mootoriõli hulka. Saale õigest kohast kadumine põhjustab lõtku, mis kepsusaale puhul viib näiteks selleni, et kolb hakkab silindris aina kasvava intervalliga „kaheksasse“ käima. Lisaks deformeerub tavaliselt selle käigus ka väntvõllikael, kuhu kinnitub saaleta keps.

Kui kolvil „kaheksas“ käia lasta, deformeerib see omakorda silindrit ja kolbi. Piisab sellest, et silindriseina saab loperguselt käivast kolvist 0,5 mm sügavune hõõrdekahjustus, ja mootoriploki võib põhimõtteliselt prügiks lugeda – olenevalt mootorist on veel vaid hülssimisega võimalik plokk päästa.

Lisaks hakkab suuremaks nühitud silindri ning kahjustunud kolvi vahelt ka rohkem õli põlemiskambrisse ja seeläbi põletusse pääsema, mis tähelepanematu omaniku puhul kasvatab loomulikult kahjusid veelgi. Ühesõnaga, palju muresid ühest metallribast. Miks siis ei võiks nii kepse kui väntvõlli veerelaagritele panna?

… seda on isegi tehtud

Näiteks kõik õhkjahutusega Harley Davidsonid kasutasid kuullaagritel keerlevat väntvõlli. Nii mõnedki ühesilindrilised mootorrattad on samuti veerelaagritel väntvõlli (ja ka kepse) kasutanud, samuti kahesilindrilised BMW R-seeria mootorrattad 60ndatest.

Autonduses olid selles vallas pioneerid Tatra, Saurer ja Maybach – 1920ndatel aastatel hakati uurima viise, kuidas vähendada mootorite hoolduskulusid ja jõuti välja veerelaagersaaledeni, mida tolle aja diiselmootorites kasutama hakati.

Porsche esimene võidusõidumootor, 1500 Super, kasutas veerelaagersaalesid, samuti ka mitmed varased Porsched, näiteks 356. Pilt 356 väntvõlli kõigist lahti võetud komponentidest on loo lõpus.

Vormel 1 V10 ajastul (vahemik 1995-2004) proovisid mõned meeskonnad samuti kuullaagersaaledest kasu leida – teooria oli, et väntvõlli ja kepsude pöörlemise takistus väheneb. Suuri tulusid siiski ei tuvastatud.

Vaata pilte ja loe täispikka teksti saidil Accelerista.com.