Kuidas täpselt toimub meie kiiruse mõõtmine?

Novembri lõpuks hakkab Tallinna – Tartu – Võru – Luhamaa maanteel tööle 16 kiiruskaamerat. Senise hooga jätkub ka tavapärane liikluskontroll. Kuidas seda kiirust aga õigupoolest täpselt mõõdetakse?

30. novembriks peaksid kasutuskõlblikud olema kõik 16 Tartu maanteele üles seatavat kiiruskaamerat. Kaamerate asukohad on küll ajakirjanduses juba avaldatud, aga ametlikult tehakse need teatavaks vahetult enne kasutuselevõttu. Eelkõige kardetakse vandalismi, mis kaamerate vastu mujal maailmas on väga levinud, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

«Kuna vandalismiakte kiiruskaamerate vastu on esinenud ka teistes Euroopa riikides, kus kiiruskaamerad kasutusel on, ei saa eeldada, et meie sellest probleemist täielikult puutumata jääme,» selgitavad maantee- ja politseiameti kiiruskaamerate töörühma spetsialistid. Kiiruskaamerate projekti käivitatakse just nende ametite koostöös. Eesti kaamerakastid on kuulikindlad ja valve all.

Tartu maantee kiiruskaamerad rajab firma Alarmtec. Kasutatakse Saksa firma Vitronic tehnikat. Samasuguseid kaameraid rakendatakse ka Šveitsis, Saksamaal ja Leedus. Eesti kiiruskaamerad kasutavad moodsaimat tehnikat, laserskannerit. Kaameratesse paigutatud lidari abil on võimalik korraga mõõta mitme auto kiirust ning jälgida seda, kui kiiresti sõidavad tihedalt üksteise taga asetsevad autod.

Kiiruskaamera kasutab kiiruse mõõtmiseks elektromagnetlained, mille lainepikkus on inimsilmale nähtavast pikem. Lidar saadab teele fokusseeritud valgusjoa. Vastavalt sellele, kui kaua kulub järjestikustel lainetel sõidukini jõudmiseks ja sealt tagasi peegeldumiseks, arvutab seade sõiduki kiiruse, võttes arvesse ka seda, millise nurga all on kaamera tee poole suunatud.

Kui kiirus on lubatust suurem, pildistab kaamera sõidukit nii, et tuvastatav oleks selle registrimärk ja juhi nägu. Samuti fikseerib kaamera kiirust ületanud sõiduki kiiruse, rikkumise kellaaja ja kuupäeva. Pildistamisel kasutatakse punast välklampi, mis pimestab sõidukijuhti vähem kui valge välklamp.

Ajakirja Tarkade Klubi oktoobrinumbris:

• Vajalikud vastused tuumaenergiast

• Sõda isetehtud lõhkekehade vastu

• Kas vananemist saab peatada?

• Kuidas mõõdetakse kiirust?

• Persoon: arvutiteadlane Jaan Raik

• Miks on haigutamine nakkav?

Kaamera salvestab rikkuja foto digitaalselt ja saadab iga rikkumise andmed politseisse. Mõnes riigis kasutatakse siiani ka teistsuguseid mõõtetehnikaid ning isegi filmi abil töötavaid analoogkaameraid. Need aga vajavad sagedast ning suhteliselt kulukat hooldust. Politseikeskuses tuvastatakse fotole jäänud sõiduki omanik või vastutav kasutaja (vastutava kasutaja mõiste toodi liiklusseadusesse, sest omanikule tehtav hoiatustrahv võiks tähendada karistusi liisingfirmadele, kes on paljude sõidukite ametlikud omanikud). Mõne päeva pärast saadetakse omanikule või vastutavale kasutajale kiri. Fotot kiiruse ületamisest esialgu kirjale ei lisata, küll aga on rikkujal võimalik politseis fotoga tutvuda.

Rikkujat karistatakse hoiatusmenetluse raames. See tähendab, et karistusregistris tema andmed ei kajastu, küll aga tuleb maksta hoiatustrahv. Suuremate rikkumiste puhul on politseil õigus algatada tavapärane väärteomenetlus. Et hoiatustrahviga omaniku asemel tõelist rikkujat karistada saaks, on kõigil auto omanikel ja vastutavatel kasutajatel kohustus pidada arvestust selle kohta, kes mingil hetkel autot kasutab.

Kiiruskaamerate puhul on neid kasutanud riikides märgitud, et maanteelõikudel, kus on kaamerad, väheneb inimkannatanutega õnnetuste hulk 40-50% juba esimesel kasutusaastal. Hiljem see oluliselt ei kasva.

Eestis paigaldatakse kiiruskaamerad paikadesse, kus juhid peaksid olema tavapärasest tähelepanelikumad. Politsei eeldab kaamerate tööpiirkonnas olulist keskmiste kiiruste langust. Kaamerate lähedusse paigutatakse ka hoiatussildid. Võrreldes radariga on lasertehnoloogial töötavat kaamerat keerulisem detektori abil avastada, radari puhul piisab selleks tihti suhteliselt lihtsast raadiovastuvõtjast. Kiiruskaameraid on võimalik kasutada ka portatiivsetena.

Politseiradar

Kes meist ei oleks näinud tee ääres seisvat politseinikku, käes tõenäolise liiklusrikkuja poole suunatud radar. Korralik liikleja pääseb trahvist, kiirustajat aga ootab karistus.

Kui politseinik tee ääres kiirust mõõdab, kasutab ta selleks nn doppleri radarit, mis koosneb saatjast ja vastuvõtjast. Kui politseinik suunab radari autole, paneb saatja auto suunas teele elektromagnetlained.

Rakendatakse doppleri efekti - tõsiasja, et lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes. Doppleri efekti olemasolu võib märgata ka oma kõrvaga, näiteks kui tee ääres seisvale vaatlejale läheneb või temast kaugeneb mootorratas. Kui mootorratas liigub vaatleja poole, muutub mootori heli näiliselt kõrgemaks (helilainete pikkus väheneb), kui aga vaatlejast eemale, siis madalamaks (helilainete pikkus kasvab). Mida suurem on mootorratta kiirus, seda kiirem on ka lainepikkuse muutus.

Kui auto, mille kiirust mõõdetakse, seisab, on tagasi peegelduvad lained sama pikkusega kui radarist välja saadetavad. Kaugeneva sõiduki puhul peab iga järgnev radarist välja saadetav laine selleks, et autolt tagasi radarisse jõuda, läbima eelmisest pikema teepikkuse, läheneva sõiduki puhul lühema. Kaugeneva sõiduki puhul pikeneb iga järgneva tagasi peegelduva laine pikkus, läheneva sõiduki puhul see lüheneb. Seejuures ei muutu lainete liikumise kiirus: see jääb alati võrdseks valguse kiirusega.

Lained jõuavad tagasi radarisse, sellesse ehitatud vastuvõtjasse. Seejärel võrdleb radar välja saadetud ja radarisse tagasi jõudnud lainete pikkuseid ning arvutab neid arvesse võttes sõiduki kiiruse.

Liikuvalt politseiautolt kiiruse mõõtmine on keerulisem, selle puhul peab radar lisaks fikseerima seisvalt objektilt tagasi pöördunud lainete pikkuse ning selle abil arvutusi tehes leidma teise liikuva sõiduki kiiruse. Erinevate moonutuste tõttu on mõnevõrra suurem tõenäosus saada ebatäpne tulemus.