Autotööstuses, keskkonnaaktivistide seas ja mitmel pool juba valitsuse tasandil ollakse seisukohal, et inimeste ja esemete transportimiseks fossiilkütuste tarvitamine peab lõppema. Saja ja paarikümne aasta jooksul üldlevinuks saanud põhimõte peab asenduma millegagi, mis ei vajuta meie koduplaneedile nii sügavat jälge.
Milline oleks bensiinile ja diislikütusele õigeim asendus? Arvamusi on palju ja erinevaid. Elektriauto on juhtiv idee (ja hübriidide kujul jõuab neid liiklusse üha rohkem), aga kui selle akusid laetakse elektriga, mis on toodetud näiteks kivisütt või põlevkivi ahju ajades, ei muutu ju suurt midagi.
Inimesed on autosid tankinud igasuguste ainetega küttepuudest tekiila ja kanasõnnikuni. Taimne biokütus tundub mõnes mõttes väärikas variant. Seda hinnatakse ka süsinikneutraalseks ja mõningal määral juba kasutataksegi. Aga kujutleme nüüd, missugust biomassi oleks tarvis, et tankida kõik maailma autod näiteks sojaubadest valmistatud kütusega. Kuhu need põllud teha?
Ja siis on veel vesinikkütus. Näiteks jaapanlased, kel on pikka aega olnud tehnoloogiliselt edulisima rahva kuulsus, on öelnud, et kavatsevad 2020. aasta Tokyo olümpiamängude ajal sportlasi sõidutada vesinikkütusega liikuvatel autodel. Financial Times on kirjutanud, et jaapanlased on mänginud mõttega isegi olümpiatuld vesinikuga kütta. Just see, mitte akud, on nende arust autonduse tulevik.
Seekordsest LP Autost saabki lugeda, milline see tulevik paistab. Accelerista kaasautor Andres Kruus muljetab sõidust Toyota Miraiga (jah, muidugi Jaapani auto) Skandinaavia lumistel teedel. Jaapani teema läbib tervet rubriiki, sest Raivo Murde sõitis Eesti maanteedel samuti Jaapani autoga – hübriidiga Lexus LS.
