Kõik muu tsikli küljes, mis meid kiiremini liikuma või järsult peatuma aitab, on kasutu, kui need kaks musta ümmargust asjakest oma ülesandega enam hakkama ei saa.

Tõsi, selle lihtsa tõdemuseni jõudmiseks kulus vähemalt allakirjutanul endal 10 aastat ja paar kõva kolakat...

Peamiselt automeestele tundub moodsa tsiklirehvide paari hind valusavõitu ("SELLE raha eest saan ma juba NELI tutikat autorehvi!"), ent ärme unusta, et vaatamata väiksusele ja poole väiksemale hulgale peavad nad hakkama saama vähemalt sama hulga hobujõudude ja oluliselt paremate kiiruslike omadustega.

Pluss üks trikk, mida ükski autorehv ei suuda – juhitavus ja pidamine peavad säilima nii püstiasendis kui ka ligi 50kraadises kaldes ükskõik kummale poole (just nii palju lubavad kallet tänapäevased sportrattad).

Viimane omakorda tingib veel ühe suure erinevuse neljarattaliste rehvidest – rehvi profiil on kallutamise võimaldamiseks ümar ja nii on püstiasendis kontaktpind asfaldiga üsna kitsuke.

Keskmisel tsiklirehvil on kontaktpind ellipsikujuline ja normaalrõhu puhul pindalalt mitte palju üle 20 cm2. Kahe rehvi peale kokku siis ca 40 cm2 (võrdluseks: keskklassi sõiduauto ca 20 sentimeetri laiuste rehvide kontaktpind on kokku ca 400 cm2). Kümnekordne vahe kontaktpinnas esitab rehvi omadustele pehmelt öeldes kõrgendatud nõudmisi. Siit ka tsiklirehvi keerulisem ehitus, kallimad materjalid, kõrgem hind ja lühem eluiga.

Diagonaal- vs radiaalrehv

Erinevalt automaailmast, kus radiaalrehvid praktiliselt ainuvõimalikud, on vähemalt odavama otsa tsiklirehvide hulgas tänagi levinud ka diagonaalrehvid.

Ehituslikult on vahe rehvikarkassi moodustavas koortikihtides. Diagonaalrehvi puhul moodustatakse rehvipõhimik 45kraadise nurga all rehvi servast serva laotavatest koortikihtidest. Nende arv nii veerepinnal, protektori all kui rehvikülgedel on alati ühesugune. Nii saavutatakse ühtlaste omadustega lihtsa ehitusega rehv, millel on üks oluline puudus – suurel pöörlemiskiirusel kipub rehv venima ja ei püsi enam hästi kujus.

Sestap tulidki turule radiaalrehvid. Radiaalrehvi protektori alla paigutati mittevenivast materjalist "vöö", mis hoiab rehvi kuju kontrolli all ka suurel pöörlemiskiirusel.

Lisaks võimaldab see kasutada rehvipõhimikus vähem koortikihte ja nii ongi radiaalrehvi läbilõikel külgedel vähem kihte kui veerepinnal. See annab võimaluse teha pehmemate külgedega (loe: väikesema veeretakistuse ja parema pidamisega) rehve. Tõsi, ehitus on keerulisem ja omahind kallim.

Täna toodetavad tippklassi tsiklirehvid on radiaalrehvid. Ära tunneb need R-tähest rehvimõõdu tähistuses. Praktikas tasuks jälgida, et mootorrattal ei kasutataks ees ja taga erineva ehitusega rehve. Teooria lubab küll teatud mööndusi, ent enamasti annab parima tulemuse siiski ühe tootja paaris töötama projekteeritud rehvide koos kasutamine.

Mõõdud

Mootorrattarehvide mõõtusid rehviküljel võime kohata kolmel eri kujul.

Radiaalrehvide puhul kujul á la 120/70 ZR 17, kus esimene number märgib laiust millimeetrites, teine profiiliindeksit ehk rehvi kõrgust protsentides laiusest (meie näite puhul 70% 120st millimeetrist ehk piltlikult öeldes on distants asfaldist veljeservani umbes 84 mm) ja viimane number velje läbimõõtu tollides (17). R on radiaalrehvi tunnus ja Z kiirusindeks.

Diagonaalrehvide puhul näeb tähis välja kas 110/100-19 või 3,60-19. Esimesel juhul vastavad numbrid radiaalrehvi tähistusele, kiirusindeksit ja R-tähte muidugi sealt ei leia.

Teine näide on vanim, puhas tolltähis, mis ütleb, et rehvi laius on 3,5 tolli ja see on mõeldud 19tollisele veljele. Profiili kõrgust vana standard konkreetselt ei paljasta, 0,1 võrra suurem laiuse number (meie näites siis 3,50-19 vs 3,60-19 või 4,00-19 vs 4,10-19) vaid viitab sama laiale, ent madalama profiiliga rehvile.

Velje laius vs rehvi laius

Rehvindusega sina peal olevad tegelased on üsna üht meelt, et +/–10 mm laiust soovituslikust numbrist on täiesti OK.

Suurema erinevuse korral on omad "agad". Esiteks, mootorratta registreerimistunnistusele kantakse täna päris kindlasti rehvimõõt ja rattal reaalselt all olevad jalavarjud peavad sellele vastama. Seda kontrollitakse nii tehnoülevaatusel kui ka viimasel ajal politsei poolt teedel. Lubatust erinev rehvimõõt, mis ümberehitusena tehnilisse passi kantud pole, on omavoliline ümberehitus.

Teiseks annab rehvivalmistaja igale rehvile nii soovitusliku kui ka lubatud velje laiuse. See tähendab, et päris iga laiusega veljele meile meeldima hakanud rehvi panna ei tasu/tohi.

Enamasti soovitakse alla panna laiem rehv, kui tehas ette näinud on. Sõltuvalt mootorratta mudelist võib see õnnestuda või mitte. Isegi kui 3–5 cm ettenähtust laiem rehv õnnestub (liiga) kitsale veljele pressida, ratas seejärel alla mahub ja kuskile vastu ei käi, pole taevas pilvitu.

Nimelt on too moodne laiem rehv enam kui tõenäoliselt radiaalrehv, mis tänu oma jäigale keskosale püsib vähemalt tagantvaates enam-vähem õiges kujus, ent külgvaade paljastab tõe: rehvi pehmed küljed on veljeni küündimiseks kokku pressitud ja rehvi profiil meenutab U-tähe asemel kummulipööratud seent...

Selliselt deformeeritud rehv ei käitu kurvides õigesti, kuumeneb sõites oluliselt rohkem ja selle eluiga on lühem kui õige laiusega veljele monteeritud suguvennal.

Rehvi vanus

Valmistusaeg on oluline kõigi rehvide puhul, kuid eriti tähtis on osata valmistusaega lugeda mootorrattarehvide puhul.

Valmistusaeg kantakse rehvi ühele küljele ovaalse kujuga tähistuse sisse ja enamasti koosneb see kolmest või neljast numbrist. Igal juhul tähistavad kaks esimest numbrit valmistusnädalat ja viimane (või viimased) valmistusaastat. 391 dešifreeritakse kui 2011. (või 2001.) aasta 39. nädalal valminud rehv ja 3911 samuti.

Vanust on oluline teada, sest rehvisegu omadused ajas muutuvad. Üle kaheaastase rehvi eest pole mõtet täit hinda maksta ja enam kui viieaastase rehvi peale ei tasu üldse raha kulutada. Ning enam kui 10 aasta vanuste rehvide kasutamine on mitteuunikumidel lausa seadusega keelatud!

Täisartiklit mootorrattarehvidest (ja palju muud põnevat) lugege ajakirja Tehnikamaailm mai numbrist!

Foto: Tehnikamaailm

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!