Kui palju peab olema raha, et osta kasvõi üks Ferrari?
Erik-Herald Valter arutleb, kas n-ö lihtinimesel on mingitki võimalust soetada omale Ferrari, ilma et pankrot paistaks? Selgub, et on küll, kui ei sihi salongikaupa vaid hobiautot. Ja selleks ei peagi olema kõrge aia taga elav miljonär. Autor valis välja viis kobedamat mudelit, mida projektiautona kaaluda tasuks.
Mäletate ju küll aegu, kui Ferrari märgiga autosid nägi ainult filmides ning sealgi sõitsid nendega peamiselt osatäitjad, kelle kodu asus kolmemeetrise värava ja 100-meetrise sissesõidutee lõpus?
Ja muidugi „Magnum, P.I.“ seriaali, kus peategelane oma töösõite tegi Higginsi Ferrari 308 GTS Quattrovalvolega (või siis lihtsalt punase Ferrariga, sest kes neil oskas vahet teha).
Ent ajad on muutunud, piirid avanenud, ning nii mõnelgi autohuvilisel on raha argielust üle jäänud ning hobiautode või pühapäevaautode kultuur aina kasvab.
Tekib küsimus, kas Ferrari on ikka see sama üdini eksootiline ja eksklusiivne bränd, millest enamus meist suu puhtaks pühkima peab – või jätkub äkki maailmas neid ka (tugevate mööndustega) natuke mõistlikumate hindadega?
Kuigi tegu on ikka väga suure summaga, kõlab 50 000 euro hinnapiir Ferrari puhul mõistlikult küll. Kindlasti ei maksa siinkohal ära unustada, et hoolduskulud ilmselt ei peegelda autode enda turuhinna langemist aastakümnete jooksul.
Kust Ferrari otsinguid alustada?
Vastust otsisin kõigepealt Soome turult, kus sai kiiresti selgeks, et sealt pole lootustki sobivat autot leida. Rootsi turg ei sisendanud samuti suuremat optimismi.
Aga õnneks on alati olemas Kesk-Euroopa, mis on kui autoturu Metsik Lääs, kus liigub igasugu imelist kraami ja kõik on võimalik. Sealt saingi oma küsimusele vastuse ning leidsin 5 Ferrarit, mis hüpoteetilisse, maksimaalselt 50 000 – eurosesse eelarvesse mahuvad.
Keskmootor, punast värvi, ikoonilise Ferrari disainiga veljed ja dogleg-käigukast – juba on mul huvitav! Kõige odavam masin, mille leidsin ja mis annab edasi ka õiget vaibi. (Toim: dogleg tähistab käigukangi liikumise mustrit)
Välimus ei ole nii jõuline ega esteetiline kui oleme üldiselt Ferraridel harjunud nägema, aga autosse on see-eest mingil imelisel moel suudetud tekitada neli istekohta.
Ustest tahapoole jäävad õhuvõtuavad annavad teistelegi teada, et stiilne ülikond varjab midagi põnevat. Kuigi mootori kohta infot antud pole, siis lähtudes mudeliandmetest on tegu ilmselt 3-liitrise V8 mootoriga, mis pakub kuni 160 kW võimsust ja laseb käiku hoida kuni 7700 pöördeni.
Kiirendusrekordeid selle isendiga just ei tee, aga emotsiooni peaks jätkuma.
Esimesest variandist kena samm edasi peaaegu igas mõttes. Punase värvi asemel on sel stiilne must, millele kontrasti lisab beež interjöör, mida saavad ka möödujad imetleda, sest tegu on ju ikkagi kabrioletiga.
Välimus on üldse süngem ja sportlikum, kui eeltoodud punasel vanemal vennal. Mootor on natuke suurem, tervelt 3,2 liitrit, mis lubab välja anda 200 kW ringis.
Seetõttu võib ette kujutada, et ilusa ilmaga katust maha lastes on igati meeldiv nii endal kui kaasliiklejatel kuulata heli, mis kaasneb iga käiguvahetusega, kui pöörded 7000 poole tõusevad.
Järgmise leiuga rändame ajas Mondialidest aastakümne jagu edasi. F355 puhul on tegu juba täitsa õige ning kaugelt äratuntava „Ferrari välimusega“ autoga.
Madalad ja stiilsed kerejooned, hõbedane värv, targa katus (eemaldatav katusepaneel) ja suured õhuvõtuavad uste väliskülgedel, mis toidavad 3,5 liitrist V8 keskmootorit samal ajal, kui see kuni 280 kW võimsust, mis tehase andmetel ette nähtud on, maha paneb.
Käiguvahetusi kontrollib F1 (elektrohüdrauliline) käigukast, mille juhtimiseks on rooli taga labad – tänapäeval mitte nii eriline nähtus, kuid 90ndatel oli see lahendus veel päris lapsekingades.
Seetõttu ei tasu 1997. aasta auto puhul oodata ka välkkiireid käiguvahetusi, pigem olla valmis väikseks pausiks hetkel, kui sa oled valmis juba järgmise käigu tooreks tõmbeks.
