• ELEKTRIAUTO KUI KÄEPÄRANE LAHENDUS
  • VÕRDLEME ELEKTRI-JA VESINIKAUTOT
  • VÕRDLEME KASUTEGURIT
  • KUMB SIIS VÕTTA: KAS ELEKTER VÕI VESINIK?

Eelmise aastatuhande lõpus ennustati, et vesinikukütus päästab maailma kliimakatastroofist. Vesinikust kõneldi kui energiparadigma muutjast: lihtne toota, nullilähedase keskkonnamõjuga, piirideta kasutusega. See omakorda tähendab, et inimkonna autostumine saab jätkuda.

Kiiret läbimurret ei ole saabunud ja vesiniku-fännide optimism hakkab raugema. Aastal 2016 on seis selline, et tulevikukütuse asemel teeb võidukäiku olevikukütus – elekter. Igal endast lugupidaval autotootjal on ette näidata vähemalt üks särtsuauto.

Ideed vesinikautost maha kanda pole siiski mõtet. Toyota Mirai ning tootja vesinikukütusel töötavad liinibussid, mis Jaapanis ja Ühendriikides ringi liiguvad, on tõestus, et saab küll, kui väga tahta. Hyundai arendab edasi oma Fuel Cell autosid ning Nikola Motors Company esitles äsja suurt vesinikveokit Nikola One.

Küsimus on, kui paljud selle ideega kaasa lähevad ning kas suudetakse lahendada probleemid, mis vesiniku tootmise kalliks ja tankimise komplitseerituks muudavad? Elektriautode osas on mõne aastaga tehnoloogiate odavnemine toimunud. Kas sama on võiks juhtuda vesinikuga? Ja kas vesinik on üldse mõistlik lahendus? Püüame nendele küsimustele vastuse leida.

ELEKTRI- JA VESINIKAUTO ON JUBA VÄHEMALT KORRA OLNUD

Korra on lootused juba kõrged olnud, tõsi, siis ei osanud keegi ette näha nii massilist autostumist ja rahvastiku juurdekasvu, keskkonnaprobleemidest rääkimata. Ajaloo mõistes olemegi teinud sammu ajas tagasi, võttes (taas)kasutusele vanu, madala energiakasumlikkusega tehnoloogiad.

1806. aastal leiutas Francois Isaac de Rivaz vesiniku ja hapniku jõul töötava mootori, mis oli ka maailma esimene sisepõlemismootor. 1807 ehitas ta selle sama jõuallikaga liikuva auto, mis läbis katsesõidul enneolematud 26 meetrit.Loe edasi siit