Millal ehitati Eesti esimene auto, on pisut ebaselge, küll võime tsiteerida Päevalehte 17. juunist 1922, kui Tallinnas peetud I Eesti tööstus-kaubandus näitusel olid ka sõjatehased oma väljapanekuga esindatud: "... Kõige silmapaistvam on esimene katse kodumaal jõuvankert (automobiili) valmistada. Katse on enam-vähem korda läinud, ehk küll mõned peaosad väljamaal valmistatud on. Kui ka vigu on ja leitakse, siis on need esimese katse ja lühikese tööaja juures möödapääsemata ja järgmise töö juures võib need kõrvaldada. Peaküsimuseks jääb ikkagi see, kas suudab sarnane ühehaaval valmistamisviis hinna poolest väljamaaga võistelda, kuna ainus võimalus odavamalt neid kätte saada seisab massetööstuses ..." (Päevaleht 17.06.1922).

Eestis ehitatud esimesest autost pole palju rohkem teada, Soomes ehitatud esimene auto on aga siiani alles ja sõidukõlbulik. Esimene oma auto pandi Soomes kokku juba aastal 1913.

Korvensuu 1913

Juba 1910 kogus tehaseomanik Frans Engelbert Lindström Mynämäki vallas kokku neli töömeest, et ehitata oma auto. Vaid üks neist viiest, Frans Varjo oskas tegelikult autoga sõita, ülejäänuil polnud niigi palju kogemust. Bernard Lehtonen hakkas ehitama mootorit, Oskari Suvanto teha jäid raskemad ning Oskari Aro ja Kustaa Leino teha kergemad puu- ja metallitööd.

Valmis autost lõpuks vaid üks prototüüp, kuigi tellijaid oleks olnud rohkemgi. Välismaalt telliti autole vaid magneeto, süüteküünal, tagaratta laager, rasvapump ja rattad, ka käigusüsteem oli esialgu Ameerika päritoluga. Siseviimistluse tegi naabrusest kutsutud sadulsepp Lehto, auto valmis aga peaaegu üleni Korvensuu tehases ja sai sellelt ka omale nime.

Testiti autot esmalt 1912. aastal tehase siseruumides, talvel võttis omanik Lindström ette ka pikema sõidu üle merejää, 50 kilomeetri kaugusele Turu linna. Kuigi auto on registrist maha võetud juba 1924. aastal, on ta siiani sõidukõlbulik ja kuulub endiselt Lindströmi pärijatele, kes seda siis muuseumidele välja laenavad.

Korvensuu (1913)

  • Mootor: õhkjahutusega kahesilindriline neljataktiline rivimootor, eeskujuks nähtavasti De Dion Boutoni mootor, käivitati seda käsitsi vänta keerates.
  • Kiirus: 10 hobujõudu andis kiiruseks 30 - 40 km/h
  • Käigusüsteem: algne Ameerikast tellitud süsteem asendati hiljem Juho Koski arendatud oma süsteemiga, millel kolm käiku edasi ja üks tagasi liikumiseks.
  • Rool asus paremal pool ja käigukang ning käsipidur paiknesid auto välisküljel
  • Kere ja alus: planeeritud kahele sõitjale, vedrustatud ja eelistatud oli kumeraid vorme. Pärast avariid 1920. aastatel on aga auto esiosa ümber tehtud
  • Rattad: algselt 28 tolliseid rattaid on korduvalt asendatud ja praeguseks veljemõõduks on 16 tolli

Nagu Helsingin Sanomat mõni aeg tagasi kirjeldas, juhtis algusaastail esimest autot Frans Varjo ja omanik Frans Lindström istus tema küüdis, samas kui teeserval olnud hobused läksid paanikasse ja inimesed karjusid mitte just kiitvaid sõnu. Aga sõitjate meeleolu oli mõistagi ülev, olid nad ju millegi enneolematuga hakkama saanud.

Võrdluseks nii palju, et Tallinnas sõitis 1913. aastal kokku 60 autot, kõik importkaubana sisse toodud, Soomes kokku oli juba ligemale tuhat autot, millest kolmandik Helsingis.

Mynämäel autosid veel nähtud ei olnud, aga Lindström oli üht imetlenud Turus. Ja mõistagi tahtis ta kohe ise endale sellise ehitada. Korvensuu veski oli ta ostnud juba 1893. aastal ja rajas sellest tõsise tööstuskeskuse, koos saeveski, puidutööstuse ja metallitööstusega. Energiat saadi vesiturbiinidest ja aurumasinatest, kusjuures juba 20. sajandi alguses oli elekter sees peaaegu kogu külal.

Auto tegemiseks jooniseid kuskilt võta ei olnud, oli vaid võimalus imetleda teisi varem valminud autosid. Valmis Korvensuu aga kolme aastaga 1913. aasta talveks. Ja teadaolevalt on see siiski esimene Soomes ehitatud auto, kuigi on ka liiklemas fotosid Alastaro töösturist Frans Heikkiläst oma autoga sõitmas 1911. või 1912. aastal, mille kohta pole aga midagi lähemat teada.

Hiljem tehti auto ümber juba viit meest, relvi ja koera mahutama, ehk Lindström viis oma sõbrad sellega hirvejahile. Kuid laiemat autotööstust ta siiski käima ei pannud.

Raske aeg saabus jaanuaris 1918, kui enamlased alustasid Soomes "revolutsiooni" ja paljud ettevõtjad, Lindström nende seas oli tõsises surmahirmus. Tuli ka hetk, kui ta pidi end varjama oma tehases matihunniku alla, et punakaartlased teda üles ei leiaks. Punakaart võttis Korvensuu tehase üle, põgenenud Lindström aga saadi lõpuks kätte Varjode kodunt ja lasti maha 21. veebruaril 1918.

Esimese auto ehitaja oli oma ettevõtlikkuse eest maksnud eluga.