KLASSIKA: 1970ndate mersukupee 450 SLC


Mercedes-Benz 450 SLC, foto Vallo Kruuser
Mercedes-Benz 450 SLC, foto Vallo Kruuser---

Kaks autotööstuse suurt nime, Karl Friedrich Benz (1844-1929) ja Gottlieb Wilhelm Daimler (1834-1900) ei hoomanud 19. sajandi lõpul, autoajastu hakul päris kindlasti seda, kui kauneid ja prestiizseid neljarattalisi hakkab 1926. aastal loodud Daimler-Benz AG maailmale pakkuma.

Küsimus, millise perioodi autod on pilkupüüdvamad võib olla vaieldav, kuid kindlasti oli autotööstusel kahe maailmasõja vahel piisavalt ruumi kenasid neljarattalisi pakkuda ning peale teist maailmasõda, viiekümnendatel läks asi eriti hoogu.

Mercedes-Benzi SL-klassi kabrioletid (SL, R107) ja kupeed (SLC, C107) nägid ilmavalgust 1970 ja 1971. aastal. Mudeli eelkäijad olid viiekümnendatel autokujustuses revolutsiooni teinud ülestõstetavate ustega sportauto Mercedes-Benz 300 SL "Gullwing" ja kuuekümnendatel pagoodi meenutava katusega mudel W113 "Pagoda". Järeltulija on W129, mida kevadises Eestiski päeva jooksul mitut allalastud katusega isendit liikumas võib näha.

SL-klass on teadagi kõige-kõigem Mersu. Eks ole ju nii, et alguses, kui mudel on uus, sõidavad nendega rikkad ja ilusad, kui aga mudel parasjagu paarkümmend aastat tootmisest maas, koguvad neid friigid. Muide, mudelit 107 valmistati 18 aastat, kokku üle 300 tuhande. Kauem on toodetud vaid kandilist G-klassi maastikumersut!

Kümme aastat peale tootmise algust asendus kupee SLC järgmise väga kaunikujulise kupeemudeliga SEC (W126), mida auto hüüdnime "mersu" meile eksportinud põhjanaabrid "sekkimersuks" kutsusid.

Kahekohaline kabriolettmudel on kupeest 254 cm lühem, samuti märksa lühema teljevahega ja talle pakuti nii pehmet kui ka kõva katust. 2+2 kupee on ruumikam ja tagaistmele mahub kaks inimest istuma. Mercedese mootorivalik on alati laialdane. 2746 kuupsentimeetriline 280 on reaskuuene, suuremad 350 ja 450 aga silindrivalemiga V8. Kõigil mootoreil kasutati sissepritset kohe alguses.

Hiljem tuli teisigi mootoreid, sest esimesed mootorid olid seitsmekümnendate naftakriisi kiuste väga janused, 4,5-liitrine rüüpab teatmeteose Mercedes-Benz Personenwagen andmeil 18,5 liitrit saja kilomeetri kohta. Seda silmas pidades on autol 90-liitrine kütusepaak. Sama auto kiirendus 0-100 km/h on 9,5 sekundit.

Viimased kupeemudelid C107 said ka 5,0 mootorid, lisaks alumiiniumist kapoti ja pagasiruumi luugid. Alates 1985. aastast varustati USA turule loodud kabriolettmudel ka koguni 5,6 liitrise tippmootoriga. Atlandi taga sõitvad SL ja SLC autod on veidi teistsugused: USA valitsuse transpordiameti juurde kuuluva liiklusohutusest tulenevaid nõudeid autodele seadva NHTSA soovil on sõidukite kaitserauad märksa pikemad kui Euroopas, samuti on kandiliste esitulede asemel kasutusel topelt ümmargused. Pikendatud "stanged" ei ole eurooplase silmale just liiga suur kaunistus.

1979. aastal võitis Hannu Mikkola autoga SLC 450 5,0 Elevandiluuranniku ralli, mis oli osa maailma meistrivõistlustest. On olnud kuulda ka seda, et SLC-d taheti kasutada Saksa DTM-võistlusel. Esimese DTMi võitis 1984. aastal sakslane Volker Strycek konkureeriva BMW 635 CSi-ga.

Pealinna lähistel tegutseb üks Saksa kvaliteetautodest lugu pidava mees, kelle garaazis seisab kuldpruun 1979. aasta Mercedes-Benz 450 SLC. "Vanem Mercedes-Benz on täiuslikult kujustatud ilus auto, mille juures ei hõõruta vaatajale nina alla midagi liigset. Pigem on tegu peene maitsega," arvab omanik ise.

Auto Eestisse saamise lugu erineb mõnevõrra teistest omataolistest. Nimelt toimetas kaheksakümnendate lõpul siinmail üks Rootsi päritolu autokaupmees, kel oli uljas äriplaan pakkuda Baltikumis leiduvate uunikumide vastu vahetuskaubaks uuemaid ja korralikumaid sõidukeid. Üks SLC mudel nende hulgas. Tol ajal olid need kindlasti ainsad siinmail.

Täpselt ei mäleta enam keegi, mitu autot rootslane sel moel vahetas ja kuidas tema äri läks, kuid Saksast pärit 70 tuhat sõitnud ja tollal kümmekond aastat vana kupeemersu sattus tänase omaniku sõnul alguses Eestisse, siis Moskvasse ja sealt Riiga. Auto oli lõunanaabrite juurde ainulaadse Erdmann&Rossi kujustatud kolmekümnendate aastate BMW vastu panti antud.

Tänasel omanikul tekkis plaan see auto Eestisse tagasi tuua ja ligi 7000 dollari eest see tal ka 1994. aastal õnnestus. Auto oli väga korralikus seisukorras ja sõitis aastajagu, kuid "tuli mõte, et teeks veelgi korralikumaks". Ajanappuse tõttu oli sõiduk aastaid lahti võetud, siis aga tekkis omanikul võimalus põhitöö kõrvalt kogutud puhkust võtta ja poolteist kuud garaažis mõnuleda.

Auto mootorit pole tänini lahti võetud, ainuke probleemne sõlm oli salongisoojendus. Üks soojendusklapp sai sõbra abiga toodud Ameerikast, kus ta maksis kolm korda vähem kui siin. Omanik arvab, et on kulutanud aastate jooksul auto soetamise ja taastamise peale 200 000 krooni ringis.