Punane ja roheline foorituli võeti kasutusele Briti parlamendihoone ees Londonis 1868. aasta 10. detsembril. Raudteeinsener J. P. Knight lähtus raudteesemafori punasest ja rohelisest viidast, mida dubleeriti pimedal ajal punase ning rohelise gaasilambiga. Ka parlamendi ees kasutati gaasilampi, mida opereeriv politseinik sai aga selle plahvatuses 1869. a. 2. jaanuaril õnnetult surma.

Elektrilised puna-rohelised valgusfoorid juurutas USAs Salt Lake Citys politseinik Lester Wire 1912. aastal. 1914. sai Clevelandi linn aga sellise foori, kus punase ja rohelise vahetumisest andis märku helisignaal – pirisemine. Lisaks sai politsei ning tuletõrje foori tööd väljakutsele kihutades reguleerida lasta.

1920ndateks aastateks oli USAs liiklus aga nii tihedaks kasvanud, et politseinik William Potts tuli mõttele hakata kasutama ka hoiatavat kollast tuld. Taolise foori, mis signaliseeris kokku neljal erineval viisil, sai esimesena Detroit – USA autopealinn. Need neli faasi on teatavasti: punane, punane ja kollane korraga, roheline ning lõpuks kollane tuli üksinda, teatamaks, et peagi sütti taas punane.

Kultuurrevolutsiooni päevil 1960-70ndail üritati Hiinas punasele fooritulele anda rohelise ehk liiklemiseks lubavat funktsiooni, ent need katsed kukkusid läbi. Kollase tule järgi tekkis vajadus aga põhjusel, et kiirem ja tihedam liiklusvool vajas ümberharjumise või reageerimise aega, et end startimiseks või seisma jäämiseks ette valmistada.

Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!