Tundub, et Eesti kõige kuulsamad autondusest rääkivad laulud on Kukerpillide tehtud. Esiteks muidugi „Auto ohver”, mis lahkab üsna detailselt autoremonditegu Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes, kui autosid parandati haamri ja kirvega ning kuskilt polnud saada ühtki varuosapojakest.
Teine laul on aga „Kätes rool,” mis pajatab lihtsalt mõnusasti vilet lastes maanteel sõitmisest, mis ühtlasi olla mingil viisil eneseteostus. Pealkiri aga pani mind mõtlema, kui palju aega kulub viimaste uudiste valguses selleks, et see lugu sisult sama arhailiseks ja arusaamatuks muutuks kui „Auto ohvris” kirjeldatud remondivõtted. Sest Tallinna tänavail sõidab nüüd ju ilma roolita isesõitev buss! Ja uue Tesla 3 armatuuril ei ole enam ühtegi tavapärast kella ehk spido- või odomeetrit – nende asemel laiutab tahvelarvuti. Kauaks seda rooligi siis enam?
Kui lõpuks saabub täielik isesõitvus, seab see meid uue probleemi ette, millega autojuhid varem rinda pistnud pole. Mida paganat küll autos peale hakata? Istuda, käed rüpes? Sügada lõuga, kuni hambad väljas? Vaadata filme? Eks midagi tuleb välja mõelda.
Seekordse LP Auto avalugu räägib sellest, mil määral on levinud autode elektrifitseerimine. Selle poolest on üks Euroopa paremaid näiteid Norra, mille elanikud on eriti
elektriautolembesteks saanud.
Toomas Vabamäe käis aga sõitmas Bentleyga, mis on nüüd ehitanud omamoodi pühadust teotava hüperluksusmaasturi, aga sel on muidugi rool täitsa olemas. Vähe sellest, sel on keset armatuuri isegi seieritega kell. Samuti leidub puidust detaile.
Veel kaugemale minevikku saame minna rubriigis „Minu auto”, kus peategelased on filmimees Rain Tolk ja tema hiljuti soetatud punane Volvo, mis veeres tehasest välja ajal, kui siinmail oli veel ENSV ja maksti rublade-kopikatega.
Ohutut liiklemist!
