Raske on öelda, kas 1989. aastal ilmavalgust näinud Jaapani luksusmargi Lexus insenerid ja loojad nägid juba siis vaimusilmas, et nad Saksa noobelautodele ka väiksemates klassides kandadele astuvad. Kümme aastat hiljem avalikkusele tutvustatud esimene beebi-Lexus sai selle ülesandega igatahes hästi hakkama.

Huvitaval kombel on IS 200 võrreldes sama margi teiste mudelitega kujunduselt üsna silmapaistev. Kui GS- ja LS-seeria on oma ilmetu väliskuju ja veelgi igavama salongiga eelkõige ameerika pensionärile mõeldud luksuskulgurid, siis ISi disain sisaldab 3. seeria BMW geene vaat et rohkem kui originaal ise.

Lühikese ülendiga, madal ja pikk esiosa (koos kurjakuulutava muhuga mootorikatte keskosas) ning kiilja küljejoonega kaasnev kõrge tagaosa rõhutavad sportlikkust. Lisades siia veel 16- või 17-tollised valuveljed ning tuunijatele uue suuna kätte näidanud tagatuled, saamegi kokku ühe kenama ja huvitavama välimusega Jaapani auto pärast legendaarset Toyota Suprat.

Vähe valikuid

Lexuse klientide suurim mure auto soetamisel on tavaliselt sõiduki värv. Ülejäänu otsustas tehas rikkaliku standardvarustuste kujul. Kahjuks on tänu sellele ka mootorivalik piiratud. Alguses pakuti IS'ile vaid ühte jõuallikat: kaheliitrise töömahuga reaskuuest (114 kilovatti), kütuseks mõistagi bensiin. Valida võis manuaal- ja automaatkäigukasti vahel. Esimene sai omal ajal lülitamistäpsuse eest rohkelt kiita. Automaat on mõeldud eelkõige mugavust armastavale inimesele, sest pärsib dünaamika üsna tagasihoidlikuks (nullist sajani kulub ligi kaks sekundit enam).

Sujuvalt töötav ja meeldiva häälega mootor armastab pöördeid ning täpne manuaalkast passib sellega hästi kokku. Kaasaegsetes arvustustes sai jõuallikas aga oma suhtelise jõuetuse eest laita. Omanikud kurtsid suutlikkusega võrreldes liigsuure kütusekulu üle. Lexus reageeris probleemile alles 2001. aastal. IS 300 kolmeliitrise mootori 157 kilovatti tagasid juba üsna mõnusa mineku, kuid automaatkast (seekord viiekäiguline) pärssis siiski tublisti kiirusekummardajate entusiasmi.

Veermiku poole pealt on asjad sätitud nii, et vedrustus vastaks välimusele. Päriselus tuleb seetõttu ohverdada natukene mugavust, kuid liiga hull asi ei ole. Lexus IS 200 on kindlasti jäigapoolne, juba suured rattad annavad oma osa. Kiirem sõit silub veidi esialgset hüplikkust ja närvilisust, nii et maanteel on tegu täiesti mugava sõidukiga.

Seevastu roolisüsteem teeb kõik, et juht ennast liiga kindlalt tundma ei hakkaks. Nimelt ei kannata pisi-Lexus absoluutselt pikiroopaid. Pimedal ja libedal sügisõhtul ja kehvemapoolsel teel pole see sõiduk kindlasti esimene valik. Vähemalt on rool piisavalt kiire, õige raskusega ja vajadusel ka täpne ning tagavedu kiidab sportlikumaid sõiduvõtteid veel takka.

Neli istet, kaks kohta

Lexus LS oli omal ajal rafineerituse liider (teist nii vaikset ja sujuvat autot polnud olemas), kuid
IS 200'l selles valdkonnas rivaale põlvili suruda ei õnnestunud. Sõidu ajal kostub kõrvu nii tuule- kui ka veeremüra ja pöörete tõustes häälekamaks muutuv mootor. Õnneks seati maanteemüra vaigistamiseks masinasse eeskujulik stereosüsteem.

Eespool sai mainitud IS 200 esimene puudujääk - väheveenev dünaamika. Teine, võib-olla isegi tähtsam probleem avaldub interjööris. Lexus IS on seest üsna kitsas. Esiistmeid saab piisavalt suures ulatuses reguleerida ja ka pikem kodanik mahub sinna ära, kuid sellega kaasneb enamasti auto kahekohaliseks muutmine. Taha lihtsalt ei saa enam istuda. Pakiruum on samas üsna mõistliku suurusega. Kahjuks ei käi tagaistme seljatoed eraldi alla. Eemalt vaadates justkui rohkem avarust lubav unversaalvariant SportCross ei ole seest siiski palju mahukam ning seda tulekski võtta kui elustiilisõidukit, mitte kauba­veomasinat.

Juhi jaoks on natukene häiriv see, et rooli saab liigutada vaid üles-alla, mistõttu erisoovide või -harjumustega sohvril võib tekkida meeldiva sõiduasendi leidmisega raskusi. Ergonoomika on muidu paigas, välja arvatud ehk harjumist vajavad näidikud. Natukene häirib siin-seal kasutatav kõvapoolne plast, mis sellise auto seisusega hästi kokku ei passi.

Kindel kaup

Töökindluse probleemidest pole Lexuse puhul mõtet rääkida. Tegu on ju maailma töökindlamaid autosid tootva Toyota kontserni kõige eesrindlikuma margiga. Üksikud probleemid kasutatud sõidukitel siiski esinevad. CD-plaadid võivad ootamatult mängijasse kinni jääda, siduritööd peaks enne ostu kindlasti kontrollima (esinenud on piduriketaste kõverdumisest tulenevaid vibratsioone) ning suuremate läbisõitude korral (200 000 kilomeetri kandis) nõuab ka veermik tähelepanu.

Rooste ISi eriti ei kimbuta (välja arvatud juhud, kus veljed on ebatavaliselt kiiresti korrodeerunud), kuid avariide ja kivitäkete tagajärjel võib sedagi esineda. Nagu kõigi autode puhul, kehtib ka Lexuse juures kuldreegel: osta tuleb dokumenteeritud hooldusajalooga ja asjatundjate kontrollitud sõiduk. Siis on potentsiaalseid muresid vähem.

Lexus IS 200 jääb enam-vähem igas punktis BMW 3. seeriale selgelt alla. Nõrgem mootor, ebakvaliteetsemast materjalist ja väiksem salong, mõningaste mugavus- ja juhitavusprobleemidega veermik ning veel paar detaili ei lase jaapanlasel oma klassi päris tippu pürgida. Vastukaaluks on pakkuda aga kena disain, suhteline rariteetsus ning kindlasti legendaarne vastupidavus. Nii et kui hing ihkab väikest BMWd, aga valikut häirib mõte teist samasugust igal tänavanurgal kohata, siis siin on teie valik: väike Lexus täidab sportliku igapäevasõiduki ülesandeid sama hästi.