KASUTATUD: 307 - kui Peugeot suunda muutis
Aastal 2000 turule tulnud Peugeot 307 jätkas 206 eeskujul Peugeot' margi identiteedi muutmist. Varemalt kaasnes iga lõvimärki kandva autoga tagasihoidlik disain ning suurepärane kompromiss vedrustusmugavuse ja juhitavuse vahel. Nüüdsest pani Prantsuse mark üha enam rõhku stiilile ja ruumikusele, veermikule pöörati aga endisest vähem tähelepanu. Siiski suutis 307 paljude autoostjate südamed võita tänu õnnestunud disainile, avarale kabiinile ning kasutusmugavusele.
Kabrioletist mahtuniversaalini
Peugeot 307 võib lugeda õnnestunud disainiga autoks. Peugeot tutvustas sellega firma uut disainikeelt, mis pidi tähendama kõrget, suurte klaaspindadega keret. Samuti tehti suur samm edasi siseviimistluse parandamisel (just kabiini viimistluskvaliteet oli ju eelkäija 306 nõrgim külg). Tohutu esiklaas tekitas eesistujale avarustunde, samas polnud ka tagaistujal põhjust kitsikust tunda. Kabiin ise on kujundatud lakooniliselt, kuid stiilselt. Pehmed materjalid jätavad üsna kvaliteetse mulje. Ergonoomika osas ei saa samuti sisule etteheiteid teha: selged „kellad", käepärased juhtseadmed, suures ulatuses reguleeritav iste jne.
Istmed ise on pigem Saksa traditsioonide kohaselt kõvad kui prantslaslikult pehmed, ent üldiselt on 307 sisemuses olemas kõik eeldused mugavaks sõiduks. Kuna Peugeot'l puudus väike mahtuniversaal, otsustati selle loomiseks ära kasutada 307 kõrget keret ja tavalise universaalmudeli kõrvale lisati valikusse veel SW-versioon. Sinna mahtus istuma kuni seitse inimest ning lisaväärtusena sai SW suure klaaskatuse. Viimane tagumine istmerida sobis rohkem küll lastele, kuid fakt jääb faktiks: 307-ga on võimalik transportida korraga seitset inimest.
Keremudeleid oli valikus kolm: luukpära (kolme- ja viieukselisena), universaal (Break ehk tavaline universaal ja SW-mudel) ning ralliradadeltki tuttav CC (ehk kupeekabriolett). Viimane on üsna edev sõiduriist, mis pakub lahtise auto mõnusid ühendatuna kupee turvalisuse ja ilmastikukindlusega.
Suurus nõuab võimsust
Bensiinimootorite valik kattis võimsusvahemiku 75-180 hobujõudu, Peugeot'le omaselt pakuti selle kõrvale ka tugevat diiselmootorite valikut (70-136 hj). Bensiinimootoritest nõrgim, 1,4-liitrine 8-klapiline jõuallikas jääb kompaktklassi auto liigutamisega siiski selgelt hätta. Linnaliikluses on veel võimalik kuidagi hakkama saada, kuid maanteel teevad sõiduki suur mass ja lauppind oma töö ning möödasõidud kulgevad vaevaliselt.
Uuem 16-klapiline tuleb oma tööga paremini toime, kuid mingit elamust ei paku seegi. Parim kompromiss tundub olevat 1,6-liitrine 16-klapiline. See pole oma 110 hobujõuga küll teab mis võimsuse-etalon, kuid ökonoomsuse/suutlikkuse suhe on see-eest paremini paigas.
Kes otsib aga erilist säästlikkust, võiks vaadata pigem 1,4-liitrise HDI (HDI on Peugeot' lühend ühisanumpritsega diiselmootorite tähistamiseks) diisli poole. Esimestel tootmisaastatel olid saadaval veel kahes võimsusastmes (90 ja 110 hobujõudu) 2-liitrised HDI-mootorid. Omal ajal kiideti neid käiguühtluse ja sujuvate töökarakteristikute poolest, praegu aga jäävad nüüdisaegsete diislite varju. Ökonoomsust ja piisavat dünaamikat pakuvad nad aga endiselt.
Hilisemate aastakäikude 1,6 HDI ja 2,0 16V HDI on siiani Peugeot' mudelites esindatud ning tegemist on väga heade jõuallikatega. Valiku tippu kuulus aga kahes võimsusastmes (136 või 180 hobujõudu) 2-liitrine bensiinimootor. Kuna 307 puhul pole just tegemist väga sportliku sõidukiga, siis need mootorid ei ole eriti levinud. Teisalt on CC-mudelid tihtipeale just võimsaima 2-liitrisega varustatud.
Mida näitab suunatuli?
Sõiduomadustelt ei kuulunud 307 oma klassi tippu. Samal ajal, kui konkurendid arendasid tagavedrustuse jaoks mitmikhoobadega vedrustusi, astus Peugeot sammu tagasi. Prantsuse „putukatele" omase torsioonvedrustuse (mis hiilanud eriti oma töökindlusega) juurest mindi üle väändetalaga tagavedrustuse juurde.
Heaks omaduseks on 307 veermiku lihtne ehitus. Kuigi Eesti teed saavad kuulliigenditest ja stabilisaatorivarda „kontidest" üsna kiiresti jagu, ei ole varuosad kallid ega töö keeruline. Veermiku suurim miinus on selle tundlikkus koormatavusele. Viie inimese ja pagasiga reisides varitseb oht tagavedrud põhja lüüa. Vana kooli Peugeot'dele omast suurepärast juhitavust ei suuda 307 samuti pakkuda.
Vaadates enamikku 307 kohta käivaid kasutusteste, selgub, et mudel ei hiilga oma töökindlusega. Juba mainitud veermikuosade kulumised on Maarjamaa tingimustes täiesti tavapärased, kuid suuremat peavalu tekitavad rohked elektrivead. Nii-öelda tüüpveaks võiks nimetada suunatulehoova kulumist, mis väljendub selles, et rooli tagasi keerates liigub suunatule lülitushoob teisele poole üle, tekitades potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Selle parandamiseks on tarvilik kogu lülitihoobade komplekt välja vahetada, mis teeb probleemi likvideerimise üsna kalliks.
Varasemate autode puhul on juhtunud käigukangi kinnikiilumist, mis tuleneb käigukasti poldi murdumisest. Mootori poole pealt on probleemid samuti elektrilised: andurid, diiselmootorite puhul solenoidklapid ja mõnikord isegi turbod võivad töölepingu üles öelda. Töökindluse poole pealt tunduvadki bensiinimootorid paremad, Eesti kütuse ja ilmastiku tõttu esineb diislitega probleeme rohkem.
Üheksa korda mõõda...
307-ga liikus Peugeot margile uues suunas. Põhitähelepanu pöörati kasutusmugavusele ja disainile, järele anti veermiku seadistamise poole pealt. Siiski on 307 puhul tegemist korraliku kompaktklassi autoga, mis tänu avarale, suurte klaaspindadega kabiinile sobib Eestimaa kliimasse väga hästi.
Hoolduskulude mõttes on pruugitud 307 ost aga paras Vene rulett. Võib sattuda väga korraliku ja vastupidava auto peale, kuid sama suur on võimalus komistada tõelise raharöövli otsa. Iga kord ei aita siinjuures ostueelne ülevaatuski. Samas tuleks kuldreegli kohaselt eelistada dokumenteeritud hooldusajalooga isendeid, sest nende „lapsehaigused" on enamasti juba välja ravitud.
Vaata ka videot Peugeot 307 disainimisest ja valmistamisest.
