Kas hübriidajamiga sportauto on ikka õige asi?
Hübriidajamiga sportautod on nii moeröögatus kui igapäevane reaalsus. Sõna ’hübriid’ seostub enamikule kindlasti esmalt Toyota Priusega, mis on esimene selline masstootmisesse jõudnud auto ning on tänaseks omandanud suisa kultusstaatuse. Lexuse, BMW ja Mercedese võimsaid hübriidsedaane ja –linnamaastureid naerdakse tänapäevani välja, kuna elektrimootor on neis täna veel kindlasti puhtalt trendi mõttes. Vaid elektri jõul suudetakse venida mõni üksik kilomeeter, absoluutne enamik jõust tuleb ikka sisepõlemismootorist ning säästliku, ent väändemomendiküllase diisliga võrreldes on võimalik võit marginaalne.
Hübriidid on moekaup ning nüüd, mil tavalised sõiduautod hakkavad juba hübriididest elektrilisteks muutuma ning jõuavad peagi seeriatootmisesse, nagu Nissan Leaf, Opel Ampera, Chevrolet Volt jne, näib see teema end sisse murdvat superautode seltskonda. Paberil tehnilisele teabele otsa vaadates näib sadu hobujõude arendavate sisepõlemismootorite külge elektriliste agregaatide haakimine väga kahtlase, eelkõige turunduskampaaniana, et tõsta margi mainet keskkonnasõbralikumal ajal, kus täna väidetavalt elutseme.
Kui aga vaadata lähemalt, siis näiteks Porsche 918 Spyder, mis näeb muuhulgas äärmiselt kena ja graatsiline välja, kasutab tagarattaid käitava 500 hj V8 kõrval kahte esiratast liigutavat elektrimootorit, mis arendavad kokku 218 hj. Ja see on juba täiesti arvestatav hulk, et auto dünaamikas kaasa rääkima hakata. Ning piisav võimsus, et üht kahekohalist sportkabrioletti garaažist ringrajale üksnes elektri toel liigutada. Näib, et selline kontsept võib tõesti töötada ning kiirenduse 3,2 sekundit 0-100 km/h juures kõlab kütusekulu 3 l/100 km vaat’, et reaalsenagi. Porsche kutsub seda kõike Intelligent Performance, mis kõlab ju hästi.
Hübriidid ei ole kindlasti tuleviku transpordi keskkonnasõbralikumaks muutumisel ainus. See tehnoloogia on pigem üleminekulahendus, kuni jõutakse puhtalt elektriliste agregaatideni, laheneb akude raskuse ning elektri tegelikult saastava tootmise probleem jne. Hübriidid on ikkagi keskmisest autost ökonoomsemad, ent kas Ferrari hübriidsuperauto Hy-Kers, mida Genfis üleni rohelisena demonstreeriti, hakkab planeedi päästmisel kaasa rääkima? Paraku kindlasti mitte, täheldab ka Jalopnik.
Keegi ei osta ju autot, mis liigub enam kui 300 km/h ning kiirendab kui keravälk selleks, et võimalikult siivsalt ja tasakesi ringi rullida. Ei. Sportauto, iseäranis veel superauto, soetatakse ikka selleks, et seda nautida, nö. peenestada, ringrajal väänata, maanteel kiirendada, tunda ja nautida g-jõude jne. Ning edvistada. Viimase hulka käib aga ka auto jõulise väljelaskenoodi demonstreerimine, elektriliselt linnas liigeldes mingeid helisid ju paraku ei teki.
Viimaks on aga Ferrarisid, Lotuseid ja isegi Porschesid tavaliste sõidukitega võrreldes ikka äärmiselt vähe. Ning nendega ei sõideta pooltki nii palju kilomeetreid maha kui kasvõi Toyota Priustega. Kuigi superautod emiteerivad argiautodest mitu korda rohkem kasvuhoonegaasi, kuuluvad need ikkagi rariteetide hulka. Tänu eksklusiivsusele on nendest üksikute hübriidide pakkumine seega ökoloogilise jalajälje vähendamise seisukohalt üsna mõttetu, marginaalse tulemusega. Pealegi on hübriidid tavalistest Ferraridest jms tänu akudele ja elektrimootoritele ka raskemad ning märkimisväärne osa uue lahenduse jõust kuulub iseenda kohalt liigutamiseks.
Kokkuvõttes võib julgelt öelda, et hübriidajamiga supersportauto on täna veel jama. Genfis esitletud taolistest mudelitest ei pakkunud keegi midagi uut välja, vaid näitas lihtsalt iseenesestmõistetavat tõika, et ka Lotus ning Porsche on suutelised sisepõlemismootori ja elektrimootori paari panema. Tegemist on tähelepanu tagava trendilähenemisega, mille taga on suuresti ka sellest asjast veel vähesel määral aru saavad keskkonnaregulatsioonid.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!