Tulevase superpommitaja projekteerimist alustati oktoobris 1938, kui Teise maailmasõja alguseni oli jäänud veidi alla aasta ja USA sõttaastumiseni kolm aastat. B-29 “superkindlus”, mida esialgu tunti mudel 345 nime all, pidi omakorda välja vahetama Boeingi eelmise pommitaja, “lendava kindluse” B-17, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Tehniliste nõuete kohaselt pidi uus lennuk arendama kiirust 628 km/h ja lendama kuni 8580 kilomeetri kaugusele. Suurtel kõrgustel lendamiseks pidi pommitajal olema hermeetiline köetav kabiin, nii et lenduritel poleks vaja lennu ajal hapnikumaske kanda.

Pärast Poola vallutamist tundus, et Saksa armeed ei peata enam miski, ja 1940. aasta algul muutis USA õhujõudude staap senised nõudmised veelgi karmimaks. Tulevasele pommitajale otsustati lisaks soomusele ja protekteeritud kütusepaakidele paigaldada uut tüüpi tulejuhtimissüsteem. Tema relvastus paiknes neljas distantsjuhtimisega turellis (üks kere peal, kaks kere all ja üks sabas). Tänu elektroonilisele tulejuhtimissüsteemile võis üks laskur nüüd mitut turelli juhtida.

Tarkade Klubi juulinumbris:
• Koljatseadmed teaduse eesliinil

• Ülivõimekad rändlinnud

• Mehhiko lahe naftakatastroofi tegelik probleem

• Saksa Ordu hävitav lüüasaamine

• Telerite minevikust ja tulevikust

• Õnnegeeni otsingutel

USA õhujõud esitasid pakkumise uue pommitaja ehituseks neljale firmale, kuid algusest peale oli selge, et tellimuse saab Boeing Airplane Company, kes oli juba ehitanud hermeetilise kabiiniga reisilennuki Boeing 307 Stratoliner.

Nõutud kiiruse saavutamiseks otsustas Boeing kasutada firma Wright 18 silindriga mootoreid R-3350. Esimene probleem oligi seotud nende õhutakistusega. Sõjaeelse praktika kohaselt ehitati suurte lennukite tiib n-ö mootori ümber, kuid katsetused tuuletunnelis näitasid, et otstarbekam on kasutada õhukese profiiliga tiibu, millest mootorigondlid välja ulatuvad. Kokku oli mootoreid neli, neist igaüks niisama suur nagu hävituslennuk P-47 Thunderbolt. Nelja labaga propellerite läbimõõt oli veidi üle viie meetri.

Järgmine probleem oli seotud lennukikabiini hermetiseerimisega. Kuna tulevase pommitaja pommiruumid pidid tahes-tahtmata paiknema kere keskel, otsustati hermeetiliseks muuta üksnes nina ja sabaosa, mis ühendati üle pommiruumi kulgeva tunneli abil. Tunneli läbimõõt oli 86 cm ja pikkus ligi 10 meetrit. 

Esimene prototüüp XB-29 startis Boeingu parima katselenduri Edmund T. Alleni juhtimisel 21. septembril 1942. Selleks ajaks oli firmalt tellitud juba 1600 lennukit ja oli selge, et mida varem nende ehitamist alustatakse, seda parem. Õnnetuseks selgus, et B-29 oli veel mitme koha pealt toores. Eriti palju häireid esines mootoritega, mille jahutus polnud piisav, eriti kohe pärast starti kõrgust võttes. 18. veebruaril 1943 kukkus XB-29 süttinud mootori tõttu alla ning kõik 10 lendurit hukkusid. Lisaks sai surma ka 23 tsiviilelanikku, kes töötasid konservitehases, kuhu lennuki rusud langesid. Selle avarii põhjuste uurimiseks moodustati USA Senatis spetsiaalne komitee, kes jõudis järeldusele, et viga oli mootorite viletsas kvaliteedis.   

Esimese seeria B-29A tootmist alustati 1943. aasta suvel, kui lennuki konstruktsiooni oli tehtud üle 900 muudatuse. Mootorite ja propelleritega seotud õnnetused jätkusid ka edaspidi, nii et sõja lõpuks oli õppe- ja katselendudel kaotatud kaks korda rohkem pommitajaid kui lahingus. Kokku kulus B-29 evitamiseks üle kolme miljardi dollari, mis ületas tuumapommi väljatöötamise programmi maksumuse ühe miljardi võrra.   

B-29-t kasutati sõja ajal üksnes USA õhujõududes, kusjuures 3700 tol ajal valminud lennukist ehitati 15 ümber tuumapommi kandmiseks. Kuni maini 1946 ehitati kokku 3960 B-29-t.

Kolme sõja ajal Kaug-Idas maandunud Superfortressi eeskujul ehitati Tupolevi konstruktsioonibüroos oma koopia Tu-4 (NATO koodinimetus Bull) mootoritega Švetsov AŠ-73TK. Esimest korda demonstreeriti seda tüüpi avalikult 3. augustil 1947 Tušinos toimunud lennuväeparaadil. Kuna Tu-4 poleks saanud Inglismaani ja tagasi lennata (Ameerikast rääkimata), katsetati algul võimalust tuumapommi kandvaid lennukeid õhus tankida; hiljem kavatseti nende jaoks Arktikasse ajutised lennuväljad ehitada. 

B-29A tehnilised andmed:

Tiivaulatus: 40,36 m

Pikkus: 30,17m

Kõrgus: 8,46 m

Stardimass: 62 825-64 000 kg

Mootorid: neli tähtmootorit Wright R-3350-57 Duplex Cyclone 18 (4 x 2200 hj)

Suurim kiirus: 576 km/h (7620 m kõrgusel)

Patrullkiirus: 370 km/h

Lennulagi: 9710 m

Lennukaugus: kuni 5230 km

Meeskond: 10

Relvastus: üks automaatkahur Hispano M2 (20 mm, 100 mürsku), kaksteist kuulipildujat Browning M2/AN (12,7 mm, 11 500 padrunit), kuni 9072 kg pomme