Jõuka eestlase autorõõmud 1920. aastatel

 (5)
Jõuka eestlase autorõõmud 1920. aastatel
Kui esialgu peeti autojuhtimist naise loomusele sobimatuks, siis 1930. aastail hakkasid autoasjanduse ringkonnad propageerima suhtumist, et auto ja naine sobivad tegelikult omavahel hästi kokku. Eestis tegutses nii naistaksojuhte kui ka -autosportlasi. (Foto: Eesti Rahva Muuseum)

Suur osa eestlasi tutvus autoga 20. sajandi esimesel kümnendil.

Esmakohtumine oli sageli ehmatav, mõnikord isegi traagiline, kuid juba kümmekonna aasta pärast oli hirmus põrgumasin edukalt kodustatud, kirjutab Riho Paramonov ajakirjas Imeline Ajalugu.

1920. aastate algul eelistasid Eesti uusrikkad juba kindlalt autot ning 1930. aastaiks oli hobusõidukite arv linnas märkimisväärselt vähenenud, kahehobuvoorimehi enam peaaegu polnudki. Saabunud oli autoajastu.

Uus tehnoloogia vajab alati harjumist. Auto puhul oli see eriti tähtis, sest inimesed olid sajandeid liikunud üksnes oma või hobuse jalgade jõul ning ka teed ja tänavad ei vastanud üldse mootorsõiduki vajadustele. Ülimalt keeruline oli leida uudsele automobiilile kohta valitsevas väärtussüsteemis.

Kui tavaliselt võtab uuenduse kasutusele eliit, siis autoga läks teisiti, vähemalt Eesti alal. Kahehobuvoorimees või isiklik uhke tõld täitis endistviisi kõik rikaste vajadused.

Enamik neist, kelle kohta tavatsetakse öelda keskklass, ei osanud esialgu unistadagi isiklikust autost, mis peale kõige muu oli kohutavalt kallis.

Auto levis suuresti tänu lihtsatele tehnikameestele, kel olid töö tõttu vajalikud oskused ja teadmised ning kokkupuude uudse tehnikaga. Nemad nägid, et inimeste liikumisvajadus üha kasvab, hankisid suure vaevaga esimesed kehvapoolsed autod ja hakkasid nendega taksot sõitma.

Seotud lood:

See osutus väga tulusaks ettevõtmiseks. Jõukatel eraautoomanikel polnud sageli erilist huvi ise autot juhtida, selleks palkasid nad autojuhi. See on igati mõistetav, sest toonaste autode käsitsemine, juhtimine ja hooldamine oli keeruline. Autojuht pidi olema osav, tugev ja väga sitke – peaaegu üliinimene.

Kui oma autot polnud, aga sõita oli vaja, tuligi võtta takso, mida nimetati üüriautoks, või leppida voorimehega. Enamasti aga kõnniti või sõideti jalgrattaga, isegi kui ajakulu oli suur.

1920. aastail oli Eestis taksosid rohkem kui eraautosid. See oli võimalik tänu asjaolule, et autosid hakati müüma järel­maksuga. Auto osteti, et teenida suurt raha. Kümnendi lõpus suurenes konkurents taksoturul sedavõrd, et auto pidi töötama ööl ja päeval.

Loe Eesti autostumise algusest lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost!