“Eesti suurim keskkonnaprobleem on meie energeetika keskkonnamõju,” tõdeb Jaak Laineste, varivalitsuse ühe olulisema valdkonna minister.

“Ajaloolise struktuuri tõttu on Eesti ühe elaniku kohta Euroopa suuruselt teine kasvuhoonegaasidega reostaja, suurem kui näiteks Venemaa või Hiina. Kordades suurem kui Euroopa keskmiselt.”

Värske IPCC aruanne toob välja, et kliima soojenemise trend on arvatust oluliselt kiirem. Olukord on palju halvem, kui arvasime Pariisi kliimalepet sõlmides. Nagu näitab SEIT uuring, suudab Eesti täita toona võetud kohustustest vaid osa.

Et vältida juba lähiaastakümnetel loodust ja ka kõiki inimesi negatiivselt mõjutavat kliimakatastroofi, tuleb kõikidel pingutada suurusjärgus kaks korda intensiivsemalt kui varem arvati, ning tegutseda tuleb kõikidel ja kohe.

Startupide valdkond reageeris kohe: tuntuim kiirendi Y-combinator kuulutas välja konkursi õhuatmosfäärist CO2 kogumise tehnoloogiatele. Samamoodi peaks meist igaüks mõtlema, mida ta saab siin ära teha, ja toetama üritusi mida teised teevad samas suunas.

Kahjuks on Eesti vastavad pingutused arengukavades olnud ebapiisavad juba arvestamata seda viimast infot, seega tuleb siin meil ette võtta oluline mõtteviisi muutus, teha ära palju tööd ja investeeringuid, kriitiliselt revideerida seniseid investeeringuotsuseid jne.

Meil on täna Euroopa tasemel suhteliselt odav kodumaine elekter, aga mis hinnaga see globaalse kliima jaoks tuleb ei ole sugugi tulevikku vaatav.

Kui energeetikatööstus kõrvale jätta, on meie probleemid sarnased teistele arenenud riikidele. Me linnastume hoogsalt ning tarbime jõudsalt ja tekitame ka arvestatavas koguses jäätmeid. Tarbimise piiramine tundub inimõiguste kallale minemisena. Ent ka jäätmemajandus on meil lipa-lapa.

Sorteerimata jäätmete prügikasti saatmine tuleks inimestele kallimaks teha, täna on ikkagi meie elatustase nii hea, et poole kohvitassi hinnaga võrduva igakuise kokkuhoiu pärast paljud seda lisapingutust ei tee.

Tööstusjäätmete puhul on lahendus samuti nende tekkekohas – tuleb kasutada parimat tehnoloogiat, et kõigepealt jäätmete teket vältida (eelistada nt tuuma või tuuleenergiat, mitte põletust), ja kui midagi tekib siis see kokku koguda ja taaskasutada; või viimases järjekorras turvaliselt ladustada.

Kõige keerulisem on siin kasvuhoonegaasidega, eelkõige CO2 korstnagaasidega, mida hiljem atmosfäärist püüda on juba väga keerukas.

Esimesed tehnoloogiad on üldiselt saadaval, mis võimaldavad kasvõi elektrijaamade CO2 heitmed kohapeal kokku koguda, kahjuks majanduslikult mõttekat ja siia Eestisse sobivat lahendust veel pole. Töö õnneks selles suunas käib.

Mis oleks tõhus, ja soovitavalt muidugi kiire, enne kliimakatastroofi jõudev lahendus tarbimishulluse pidurdamiseks ning jäätmete vähendamiseks?

Võtmesõnaks on mõlemal tasandil ringmajandus, mis vastandub lineaarsele majandusele, kus võtame mingi ressursi keskkonnast, teeme sellest midagi, müüme toote maha ja jäägid tootmisest ning tootest endast põletame või ladustame igaveseks segaprügina prügimäele.

Ringmajandus tähendab, et nii tootmise kui ka tarbimise järel tuleb kõigepealt tagada jääkide minimeerimine, ja jääkide tekkimisel nende korduv- ja taaskasutus.

Seda täiendab asjade parandatavuse nõuet ning üldist poliitikat, et kaubad kestaksid pikemalt, mitte täpselt garantiiaja lõpuni: mõlemaga aspektiga on mistahes tänapäeva kaupade peale mõeldes liigutud üsna vales suunas.

Turg on pannud asja paika, inimesed tahavadki rohkelt ja odavalt asju, mis sunnib neid asju ka odavalt tootma; osalt tuleks siin töötada mõtteviisiga ja osalt on võibolla siin tegu turutõrkega, kus peaks sekkuma ühiskondlik kontroll riigi tasandil.