USA-s asuva Michigani ülikooli töögrupi teadlased on siiski välja nuputanud lahenduse, mis mainitud muret mahendab.

Kui senine strateegia on olnud masin testteele viia ja kõike võimalikku korraga jälgida ja mõõdistada, siis uus lahendus keskendub süsteemi üksikute osade jälgimisele.

Kusjuures seda ei pea enam tegema tingimata sõidu ajal, vaid teste saab palju kordi järjest läbi viia simulaatorites.

Kui tahad näiteks teada, kuidas isejuhtiv auto käitub, kui keegi järsku sellele ette sõidab, siis testidki seda simulaatoris. Statistika aitab kogu puuduva teisejärgulise info juurde lisada – et kuidas auto muudel "igavamatel" hetkedel käituks.

Töögrupi teadlased usuvad, et nende meetod vähendaks auto avaliku tee kõlbulikuks tunnistamise kulusid 99,9 protsendi võrra. 1000 miili simulaatorisõitu annaks sama tõhusaid tulemusi kui 300 000 kuni 100 miljoni miili jagu päristeste.

Nagu asjade puhul, mis tunduvad liiga head, et tõsi olla, on ka Michigani teadlaste meetodi juures üks oluline "aga". Nad tunnistavad, et meetod pole veel nii hästi läbi töötatud, et selle võiks kohe nüüd juba kasutusele võtta.

Nii et isejuhtivate autode levimine kõikjale võtab siiski veel aega. Aga sellest pole hullu, sest inimene tahab oma turvalisuses kindlasti täielikult veendunud olla, enne kui kontrolli robotitele usaldab. Isegi, kui juba senised võrdlused peavad inimjuhti teel ohtlikumaks kui robotit.