LAF AA üks asutajatest Martinš Dzenitis rääkis, et pärast seda, kui tekkis plaan esimesed elektrikartide meistrivõistlused maha pidada, mindi LMT-sse sponsorite jutule ja nood olid väga rahul – ikkagi maailma esimesed. "Aga siis saime teada, et Saksamaal peetakse tänavu ka elektrikartide meistrivõistlused, DEKM ehk Deutsche Elektro-Kart-Meisterschaft. Nende esimene etapp on 19. mail, meil pidi olema 26. mail ehk nädal hiljem. Mida teha? Me pidime kindlasti olema maailmas esimesed. Uurisime asja ja saime esimese etapi tõsta 1. maiks.“

Elektrikartide projekti tehnikapoolt vedav Artis Daugins, kardid on nüüd edukalt läbi teinud teinud kaks testisõitu, millised tunded teid valdavad?

Tegelikult on see üsna pöörane kogu tiimile, sest me tegime selle ära natuke rohkem kui kuu ajaga – saada kõik osad ja panna need kokku. Viimased 24 tundi enne siiatulekut töötas kogu tiim vahetpidamatult, täna hommikul kell kuus lõpetasime ja sõitsime otse siia raja äärde. See tundus peaaegu võimatu, aga kui need kardid siin täna ringi sõidavad ja kõik enam-vähem töötab, paistab see ikka üsna pöörane. Muidugi on väikesi tehnilisi probleeme, aga need asjad peavadki siin juhtuma. Poisid teavad nüüd, kuidas see kõik töötab, kuidas rikkeid kõrvaldada ja nii edasi.

Aga mida te mõtlesite hommikul kell kuus, kui kõik osad olid valmis ja esimene kart kokku pandud?

Ma kartsin, et siin raja ääres garaažis saab olema üks suur segadus, sest tiimides on kõik noored poisid, kes ei tea elektrist ega elektroonikast midagi.

Aga elektrikart on ju nii lihtne!

Jaa, muidugi, aga tavaliselt inimesed seda ei tea. Nad kardavad asju, millest midagi ei tea. Seepärast ma pelgasingi, et siin saab väga raske olema ja me peame kõik ise tegema. Aga praegu on osalejad väga rahul ja tahaksid juba esimese võidusõidu maha pidada. Kõik olid nii elevil ja energilised, kardid pandi kokku vähem kui kahe tunniga – see on ikka täitsa hämmastav.

Kas teil olid mingid ootused ka ringiaegade suhtes?

Me oleme elektrikarte juba kaks aastat jooksutanud, siinsed on praegu väiksema võimsusega seadistuses. Põhimõtteliselt on tegu hobikardi edasarendusega, aga see tehnika oli piisavalt hea ka päris võidusõidu jaoks. Elektrikardid peaks sõitma enam-vähem sama kiiresti kui bensiinimootori ja otseveoga TK Senior-klassi kardid. Aga praegused sõitjad pole just üliprofessionaalsed, nii et kogenud piloodid suudaksid kindlasti veel palju kiiremini.

Kui palju te oodate võistlejaid rajale lisaks kümnele koolile?

Preagu ehitame veel nelja karti eratellijatele, üks neist telliti Leedust. Lisaks on meil kolm-neli kontakti Eestis, kes on ise elektrikarte ehitanud, nii et loodame kokku saada 17, võib-olla 18 sõitjat.

Kui keegi Eestis veel on huvitatud sarjas osalemisest, mida ta peaks tegema?

Neil on vaja võistluslitsentsi, ja põhimõtteliselt saab Läti autospordiliidu koduleheküljelt laf.lv kõik kontaktid. Samuti võib vaadata meie firma kodulehte blueshockrace.com, kus on eraldi alajaotus elektrikartide meistrivõistluste kohta, kõik vajalikud lingid ja nii edasi. Kõik on oodatud osalema!

Kust üldse tuli algtõuge sellise sarja korraldamiseks?

Põhimõtteliselt alustasime elektrikartidega umbes kolm aastat tagasi, et neid täiustada ja panna sõitma nagu bensiinimootoriga kardid, saavutada samasuguseid tulemusi. Seepärast tegin toonase LAF-i presidendiga kokkuleppe ning viimased kaks ja pool aasta oleme ehitanud prototüüpe, katsetanud, teinud proovisõite ja nii edasi ja nii edasi. Hiljem otsustasid mobiiltelefonifirma LMT ja Samsung, et LAFi autospordiakadeemiale on vaja midagi uut: „Kui lätlased suudavad elektrikardid valmis ehitada, siis miks mitte elektri jõul võistelda?“ Arutasime asja ja lõpuks otsustasimegi selle ette võtta. Meil oli ainult 60 päeva aega, aga kaheksa osapoole ühisel jõul oleme hakkama saanud.

Lätis on ehitatud hübriidauto Dakari maratonralli jaoks ja elektriauto Pikes Peaki mäkketõusuvõistlusteks. Kas teie olete nende projektidega seotud olnud? Milline on üldse teie taust?

Ma olen lõpetanud kunstikooli, olen kunstnik, mulle pole mingeid süsteemseid inseneriteadmisi ega ärialaseid teadmisi ega midagi sellist. Aga masu järel ma püüdsin enda jaoks selgeks teha, kuidas saaksin oma riiki aidata. Leidsin, et kui ma saaksin Lätit aidata elektritranspordiga, võiks see säästa 1,2 miljardit eurot aastas. Siis otsustasingi, et olen valmis kulutama kümme aastat oma elust, aitamaks Lätil selles suunas edasi liikuda. Alustasime elektrijalgrataste tegemisega, seejärel tulid elektrikardid. Elektrikart on kõige lihtsam ja odavam viis, kuidas rahvast harida selle tehnoloogia osas. Kõik on rahul, kui saavad sellega võidu sõita. Järgmiseks tulevad juba energeetikaküsimused, kuidas saada elektrit päikese- ja tuuleenergiast. Ka meie kartidel kasutatavad akud lähevad hiljem taastuvenergia salvestamiseks, seepärast tegeleme tõsiselt akutehnoloogiaga. Nii et see oli mu eesmärk: kulutada kümme aastat oma kodumaa majandusolukorra muutmiseks.

See on ju lausa monumentaalne eesmärk!

Jah, seepärast paljud inimesed mind ei mõistagi. Mul pole peret, mul pole suhet, mul pole eraelu, ma olen viis aastat selle eesmärgi poole liikunud ja sellistel päevadel nagu täna tunnen end suurepäraselt. Oleme ühe asjaga hakkama saanud, ja see pole üldse väike asi.