Hobiautoga koduteel: napikas napika järel ja täiesti õnnelik lõpp

 (15)
Hobiautoga koduteel: napikas napika järel ja täiesti õnnelik lõpp
Reisiseltskond on õnnelikult jõudnud Finnlinesi laevaleFoto: Uku Tampere

Veli Rajasaar ja Uku Tampere käisid Subaru Outbacki ja üheteljelise Tiki treileriga Šotimaal Toyota MR2 Spyder hobiauto järel. Viimane pikem ots teel tagasi Dunkerque’i sadamast Travemündesse Helsingi laevale oli napikas napika järel. Lool on siiski õnnelik lõpp.

Õhtune ja jõulueelne London jääb kauaks meelde Uku Tampere

Kell 3 öösel maabusime Dunkerque’ sadamas ning kuna igasugustest ummikutest oli siiber, siis otsustasime, et igal juhul tuleb enne unepausi pääseda mööda Antwerpenist Belgias.

Seotud lood:

See pole mitte üksnes suuruselt teine sadam Euroopas vaid ka selle Euroopa nurga ummikute Meka: teel UK-sse kaotasime hommikuses tipptunnis Antwerpenist mööda sõitmisega kaks tundi.

Igatahes, kui me hommikul kella poole kuue ajal Antwerpenist möödusime, olid ummikud juba tekkimas, aga me pääsesime napilt läbi enne, kui suuremad seisakud hakkasid.

Jah, lugesite õigesti: nii Hollandis, Belgias kui ka UK-s algab hommikune tipptund juba kella 5-6 vahel. Mineku suunal istusime Antwerpenis ummikus kella kuuest kaheksani ja selle ajaga läbisime umbes 20 km.

Ludinal ei lähe, aga häda ka pole

UK-sse minnes oli meil sabas Ford Capri, tagasiteel tuli Eindhovenis vahepeatus teha, et võtta pardale “umbes 25-sentimeetri kõrgune kompaktne saadetis.”

Saabusime Eindhovenisse laadima lubatud „lõuna paiku“ asemel kell 14, sest Antwerpeni ja Eindhoveni vahel parklas oli uni nii magus ja ei tahtnud kuidagi ärgata. Päriselt ka – kuigi istmeid ei saanud veetava kauba tõttu (loe: Maarja veljed ja MR2 väga vajalikud jupid) tahapoole kallutada, magasime ülihästi.

Olenemata hilinemisest ei paistnud kohapeal asi hea: hääldamatu poolapärase nimega laomees teatas, et meie kaup ei ole valmis ja nad ootasid meid üldse „homme.“

Vaatasin meilist üle – „pickup 12.12 around noon.“ Ehk nende viga. Pärast mõningast uurimist öeldi, et võib-olla saab kaup kahe tunni pärast valmis.

Rekamees oleks alla andnud, kogenud vanman aga mõtleb “OK, täpselt 2 tundi on ajareservi. Ei anna alla!” Nii otsustasimegi oodata. Hääldamatu nimega laomees paistis ilmselgelt pettunud.

“Homme” asemel sai koorem pooleteise tunniga komplekteeritud. See pool tundi – nagu hiljem selgus – oli just see aeg, mille võitmine meid lõpuks õnnelikult finišini aitas. Kaks tundi jätnuks meid tõenäoliselt laevast maha, aga taas otsustas üks mure iseenesest juba ette ära laheneda.

Ja siis muidugi see tavaline “ah, see on 25-sentimeetrine pisike pakk”, mis koha peal osutub 80 cm kõrgeks ja üle kahe korra suuremaks – probleem. Ruum Outbackis oli sentimeetri pealt planeeritud. Aga sellegi mure sain paari lisaliigutusega kaelast ära.

25 cm pakk näeb välja nagu ... 80 cm pakk Uku Tampere

Kui treileri sabas on pealesõiduteede peal ruumi ning auto pakiruumis neli velge, siis viimased saab kolida välja ja ülepingutatult paljude koormarihmadega käru külge kinni tõmmata!

Veljed, mis enam autosse ei mahu, saab kinnitada ülepingutatult paljude koormarihmadega treileri tahaossa Uku Tampere

Reservid on otsas ja hulk napikaid

Poole kogu ajareservist olime kulutanud koorma valmimist oodates ja alles jäänud pooltunnike sulas nagu või Eindhovenist Osnabrücki poole ummikutes tiksudes.

Samasse sulas ka ülejäänud kahetunnisest reservist pool. Saime tunda aeglast ja seisvat liiklust, veeremist ja rakendasime isegi trügimist, et mitte rohkem aega kulutada – ebaviisakad ida-eurooplased nagu me oleme.

Kell 18 peetud turbokiirusel toitumispausi ajal oli selge, et kui järjest sõidame, siis oleme kl 00:00 Travemünde sadamas ja see on OK, sest check-in kestab kuni üheni.

Kui ma oleks natukenegi usklikum inimene, siis tuleks nüüd minna kuhugi küünlaid süütama ja kellegi suunas palvetada, sest viimased 450 km söögikohast kuni sadamani olid sõna otseses mõttes napikad.

Tankimine Saksamaal (hinnaga 1,4 eurot liiter) sujus viperusteta, toll ega politsei meie vastu huvi ei tundnud ja sellest on natuke isegi kahju, sest oleks tahtnud neile ulatada korrektse paberipataka ja näha natuke pettunud nägusid.

Sakslaste profileerimisoskused on väga head ja objektiivselt vaadates olime me ju väga apetiitne sihtmärk. Aga sellest ehk kunagi teine kord pikemalt.

Ka sõit Osnabrückini kulges kordamööda auto kütusekulu vähesuse ja Outbacki vaiksuse üle imestades, aga siis kriipis jällegi silma üks anomaalia.

Osnabrückist Travemünde sadamasse on üsna täpselt 300 km ning sellest 200 km on sirgelt sõitmist. Mingil põhjusel käskis taustale seltskonna mõttes jooksma pandud Waze 60 km pärast kiirteelt maha sõita ja see ei saanud olla hea uudis.

Veli võttis kaardilugeja rolli ning kontroll Google Mapsist rääkis sellest, et kiirtee oli eespool suletud. Seda, et Bremeni juures on massiivsed teetööd ja ummikuoht, me teadsime, ent suletud kiirtee otsa saanud ajareservi valguses tundus äärmiselt ebameeldiva perspektiivina.

Närv oli sees, sest tavaliselt tähendab suletud kiirtee häda ja viletsust. Meie jaoks võrdunuks see laevast maha jäämisega.

Ainus sel hetkel positiivsuse säilitanu oli Toyota MR2, mis meile oma krõllsilmadega tahavaatepeeglist rõõmsalt otsa vaatas, justkui kinnitades: „Roadtrip, everything my favourite!“

Avarii, mida polnud, ja päris avarii

Veli püsis näiliselt rahulik ja kontrollis aegajalt seisu Google Mapsist. Ning ennäe, probleem lahendas ennast 15 km enne kui suletud teeni jõudsime – tee on taas avatud.

Õnneks liiga paljud autojuhid reaalajas Google Mapsi ilmselt ei kasuta, sest muidu tihedavõitu liiklus pudenes üsna hõredaks väidetavalt suletud kiirteelõigule eelnevate väljasõitude kaudu.

Waze ei teadnud tee taasavamisest midagi. Keegi hoidis meid ja tahtis, et me Travemündest minevale laevale ikka jõuaksime.

Aga et elu liiga ilus ei oleks, siis viskas kiirtee paarkümmend kilomeetrit edasi sisse järjekordse vimka. Ühtäkki, ilma nähtava põhjuseta seisab veokite rivi.

Mööda kimavad politsei ja kiirabi kõnelesid võimalikust tõsisemast liiklusõnnetusest. Mõni minut hiljem ilmutas ka Waze samasisulise hoiatuse.

Paar minutit seisimegi ontlikult veokite rivis, aga kuna möödasõidukeeld on alates 7,5 tonnisest registrimassist ning kaks vasakpoolset rada olid peaaegu tühjad, väljusin rivist – kuna see ulatus silmapiirini ja kaugemale, oli selge, et selles seistes me laevale ei jõua.

Möödasõidu ajal mõõtsin veokiterivi pikkuseks 3 km. Manöövrit tehes jõudsin avariikoha lähistele. Politseiauto sinised vilkurid valgustasid teeäärset metsa ja peegeldusid tagasi põrkepiiretelt, tee oli ummistunud risti-rästi seisvatest autodest, mis kõik ühele sõidurajale suubuda üritasid.

Viis minutit seisime ja kuulasime mõttes kella tiksumist. Korraga hakkas kõik liikuma. Sujuvalt, nagu poleks seal kunagi olnud mingit avariid ja segadust.

Ka avariilisi autosid, politseid, kiirabi või avarii jälgi ei ole näha. Imestame ja sõidame edasi. Rõõmustasime, et veokite rivisse seisma ei jäänud ja sellegi üle, et ainult viis minutit väärtuslikku aega raiskasime.

Vaid 50 kilomeetrit hiljem, Hamburgi külje all toimus jälle ootamatu pidurdamine ja liiklus stoppas. Waze kuvas liiklusõnnetuse märgi.

Seisime paar minutit ummikus ning seejärel roomasime teosammul edasi. 100 meetri pärast märkasime kiirteel esimesi sõidukitelt pudenenud tükke, ja mida edasi, seda rohkem. Purunenud detailide vahel slaalomit sõitvad autod koondusid järk-järgult vaikselt esimesse ritta.

Peagi nägime ka avariid: valge kaubik, mis mõni aeg tagasi meist mööda sõitis, oli põrkunud veoauto tagumise otsaga.

Kaubiku nina oli pea klaasini lömmis, irdunud oli üks ratas ning nukra moega juht seisis autovraki ja põrkepiirde vahel.

Mitte väga kaugel eemal seisis pihta saanud veok: umbes 300 meetri ulatuses oli kiirtee kaetud autost irdunud tükkidega.

Õnnetus juhtus ilmselt vaid loetud minutid varem, sest meie saime praktiliselt ikkagi ummikuta õnnetuskohast mööda.

Oleks me tulnud 10 minutit hiljem, siis oleksime tõenäoliselt juba väga pikalt ummikus istunud, sest hoolimata keskööle lähenevast õhtutunnist on kiirteel liiklus vilkam kui Tallinn-Tartu maanteel tipptunni ajal.

Mitte kaua pärast keskööd saabusime Travemünde sadamasse Uku Tampere

Lõpp hea, kõik hea

Finnlinesi laevale laaditakse haagiseid, reisijad on juba laevas Uku Tampere


Eelnevat kirja pannes jõuan taas kord tõdemuseni, et keegi hoolis kahest autohaigest ja nunnust MR2st päris palju.

Kell on 00:10, kui sadamasse Finnlinesi check-in’i luugi juurde jõudsime. Tagantjärele tarkusena: tormi tõttu jäi laev Travemündesse tunde hiljaks ning oleksime peale saanud ka juhul kui poleks sms-is mainitud 00-01 ajaks sadamas olnud.

Riskide võtmine sellises olukorras oleks siiski…risk. Nüüd jäigi meil piisav aeg MR2 jahutussüsteemist vesi välja lasta – miinuskraadidega pole kah vaja riskida, eks. Lödistades selgus siiski, et see oli korralik jahutusvedelik.

Meil jäi aega, et vesi jahutussüsteemist välja lasta

Laev Helsingisse väljus kolm tundi hiljem ning merel saime suuremat tormi kui minnes. Sellegipoolest ei tulnud hetkekski mõttesse, et äkki pidanuks mööda maanteed koju sõitma: suure tuulega pole treiler sabas kuigi tore liigelda.

Laeva peal tuli seda parem uni, mida rohkem kõigutas: me Veliga oleme mõlemad merehaigusest priid, sestap nautisime nii 14-tunnist und kui peaaegu käpuli laeva söögisaali jalutamist ja lauda kantud eineid.

Eestisse jõudsime täpselt nagu plaanitud, laupäeva hilisõhtul. Toyota MR2 Spyder sai kenasti sooja angaari ja tõstukile, nüüdseks on esimesed hädavajalikud töödki lahkete pereemade loal unetundide arvelt tehtud. Rajal näeme, rsk!

Kuidas hobiauto projekt algas ja edeneb, loe siit

Accelerista Instagram
Veli V. Rajasaar Instagram