Hea teada: hooga lompi sõitmine võib tuhandeid eurosid maksma minna
Lume sulamisest tekkivad veelombid on praeguste ilmadega paratamatus, sest ühekorraga veeks saav lumi ei mahu korraga äravoolu. Jäätunud maapind ei suuda aga tekkinud vett korraga endasse imada.
Peamiselt räägitakse veeuputusest kui liikluskultuurituse osast – piisab linnakiirusel läbi lombi sõitmisest, et kõnniteel või bussipeatuses jalakäijad sopaga üle kallata.
Sellest, et autojuht peaks enne igat tee peal olevat veekogu hoo maha võtma ja sealt võimalikult tasakesi läbi minema, räägitakse vähem. Ometi on isegi väikese veesilma puhul võimalus oma sõiduvahendile liiga teha.
Hooga sügavasse vette sõitmine võib halvimal juhul maksma minna tuhandeid eurosid ning auto võib vajada isegi uut mootorit.
Häid tagajärgi hooga kevadiselt soolasesse lompi sõitmisel üldiselt ei olegi, sest lisaks mootorisse sattumise ohule võib liigne vesi rikkuda elektroonikat, kiirendada liikuvate detailide kulumist või panna auto roostetama.
Parim lahendus on sügavaid lompe vältida või siis sõita neist läbi väga aeglaselt.
Suurvesi ohustab üllatuslikult linnade ja asulate autosõitjaid – just väiksemad kitsad tänavad on need, mis kõige suurema tõenäosusega muutuvad mikrojärvedeks või -jõgedeks. Näiteks lõpes naistepäev ühele pealinna autoomanikule kurvalt – auto uppus Pärnu maanteel sügavasse lompi.
Ole valmis ebameeldivusteks
Tänavu on lähenev kevad pakkunud kuhjaga temaatilist mõtlemisainet: sulatab ja kõvatab kordamööda ning taevast kallab vaheldumisi alla lund ja vihma.
Naistepäeva eel tabasid meid ühekorraga nii lume- kui sellele järgnenud veeuputus. Ilmateade lubab sarnaseid “üks silm nutab, teine naerab” – raputusi märtsi lõpuni.
Mõned sulavetega kaasnevad riskid on ilmselged – pritsiv vesi teeb jalakäijate elu kibedaks, lombist läbi sõites paiskub vett auto tuuleklaasile ning nähtavus võib sekunditeks nullilähedane olla. Kui vesi on väga sügav, tungib see uksepragudest sõitjateruumi.
Hooga üles paiskuva vee poolt ära rebitud ja teeveerele vedelema jäävad logarid, põhjakatted, porilapakad, põrkerauatükid ning autode registreerimismärgid on ilmekas näide sellest, kui tugev on ka väiksem laine.
Kuid tegelik kulukas oht jääb pilgu eest peitu – kapoti alla. Veekahjustuste järelmõju võib ilmneda kaua aega pärast “uputust” – valesse kohta sattunud soolane vesi hakkab oksüdeerima elektroonikakomponente, mis aja möödudes lakkavad töötamast.
Poriveest jääb auto kereõõnsustesse ja pragudesse (soolaseid) setteid, mis niiskust seovad ja roostetamist soodustavad.
Niiskuskahjustuste likvideerimine on aja- ja ressursikulukas. Kehvemal juhul jätab see autojuhi pikaks ajaks jalameheks.
