Citroëni puhul algas kogu lugu ideeautodest C-Metisse, C-Cactus, Revolte, Survolt jne. Lõpuks materialiseerus see kõik uues mudeliseerias DS, millest kujundati välja brändi eliit. Juba DS logo ise meenutab picassolikku kubismi, saavad siis autod vähem erilised olla?
Esimesena jõudis kohale DS3. Sai seda 2011. aasta auto valimise raames Pärnus Audru ringrajalgi proovitud ning tegu oli vaieldamatult ühe uskumatult hästi juhitava sõidukiga. Oma segmendi kohta polnud ka varustusel häda midagi. Sestap pakkus kohalejõudnud uus DS5 samuti pinget ning tekitas soovi uut imeelukat lähemalt katsuda.
DS5 on tõepoolest suurepäraste vormidega auto. Ei teagi kohe millisest otsast alustada, erinevaid nüansse on sedavõrd palju ning paljud neist on autonduses üsna ebaharilikud. Tavaliselt lõigatakse seeriamudelitel kõik sellised erilised kühmud ja mõhnad julmalt maha, sest ühest küljest on lihtsat detaili lihtsam toota, teisest küljest vormitakse auto kütuse säästmise nimel võimalikult voolujooneliseks. DS5 puhul tulebki aerodünaamikale lõivu maksta, sest takistustegur 0,331 pole kaugeltki parimate killast. Kuid siiski, soovides ilmetut poolpestud seepi, siis kõik autokeskused on neid siiani täis. Kui soovid aga tõelist autokujustuse tippu, siis DS5 on ainuõige valik. Ümaralt agressiivne nina, sihvakas ning kaardus küljejoon ja lõpuks suhteliselt lihtne tagaosa, millele täieliku dissonantsina on külge poogitud uskumatult vinged tuled. Vastandite ühtsuse teooria saab siin tubli kinnituse, sest koos põrkeraua ning summutiotsikutega moodustab pilt sellise harmoonia mida võib vaatama jäädagi. Ehk ainukese ülepingutatud elemendina mõjub pikk kroomliist, mis algab esimeste poritiibade algusest ning liigub mööda pikaksvenitatud esitulesid kuni esimese uksepostini välja.
Kui vaataja suu pole veel lahti kukkunud, siis autosse sisenedes juhtub see kindlasti. Pole ilmselt mingi vägitükk väita, et huvitavama interjööriga autosid palju enam oleks. Kõik, alates näidikupaneelist, mis seisva sõiduki puhul paistab lihtsalt ühe rippuva seieriga musta ekraanina, lõpetades lendurikabiini meenutava kesktunneli või metallist kellarihma sarnase istmekatetega, räägib selget keelt disainerite kulutatud tundidest perfektsuse lihvimisel. Seda lihtsalt pole võimalik kirja panna, vaid tuleb ise kohale minna ja oma silmaga vaadata.