FOTOD: Proovisõit - "kastika" Ford Rangeri esmatutvus
Uue Ford Rangeriga sai WhatCar? üsna põgusalt tutvuda, kuid esmamulje siiski saime. Fordi väikese pikapi loomisel töötasid konstruktorid mitmetest riikidest, kuid "juhtimiskeskus" asus Austraalias, kus "kastikate" kultuur on kõrgel järjel, kirjutab Olev Toom Helsingist.
Välimust Ranger häbenema ei pea. Jõuline ninaosa, ja rõhutatud rattakoopad annavad jõulisuse, pikapi kohta väga längus tuuleklaas aga vihjab hoogsusele (ja ehk aitas ka õhutakistustegurist paar sajandikku maha võtta, kuid järele jäi ikkagi 0,40). Kolme horisontaalribiga radiaatorivõre on Fordi tarbesõidukite ühistunnuseks.
Ranger on eelkäijast suurem – 5359 mm pikk ja 1850 mm lai. Tänapäeva mõistes suhteliselt kitsa autona suudab ta siiski kitsastes oludeski hästi manööverdada.
Veokasti pikkus on kabiinist (vt. allpool) sõltuvalt 2317 kuni 1560 millimeetrit, laius 1544 mm (rattakoobaste vahel 1139 mm) ja sinna lubatakse laadida 1,1 kuni 1,3 tonni kaupa. Tagaluuk jääb allapööratuna toetuma trossidele ning kannatab 220-kilogrammist koormust.
Sisemus ei ole muidugi päris sõiduautolik, kuid tarbesõiduki utilitaarsusest on asi samuti kaugel, eriti kallimate versioonide puhul. Rangerile pakub Ford kolme kabiini. Kahekohaline Regular Cab on saadaval ainult kõige lihtsama varustuse ja nõrgema (125-hj) mootoriga. „Poolteisekordsele“ neljakohalisele, tahapoole avanevate lisa-tagaustega kabiinile on Eesti hinnakirjas keegi pannud jälestusväärse nime Rap Cab (Soomes Super Cab). Sõitjate eriti mugavaks vedamiseks saate tellida neljaukselise viiekohalise Double Cab-i.
Ford väidab Rangeri kabiinis leiduvat 23 panipaika, kuid lühikese proovisõidu jooksul ei osanud ma ilmselt kõiki üles leida – näiteks Citroën Berlingo tundub ses suhtes tublisti paremini varustatud olema. Juhikoht on mugav ja armatuurlaud mõistliku ülesehitusega.
Mootori ja käigukasti osas suurt valikut ei ole. Usutavasti ostetakse suurem jagu Rangereid 2,2-liitrise neljasilindrilise Duratorq-perekonna turbodiisliga, mis arendab 150 (või baasversioonil 125) hobujõudu. Viiesilindriline 3,2-liitrine Duratorq annab 200 hj, kuid seda me proovida ei saanud.
Kummagi mootori juurde saate valida kuuekäigulise käsitsilülitatava või automaatkäigukasti. Kuigi Rangerit toodetakse ka tagaveolisena, on ta Eestis müügil ainult nelikveoga. Juht saab autot tagaveolt nelikveole ja vastupidi ümber lülitada vastava nupu abil kiirustel kuni 120 km/h. Vaid aeglustiga nelikveo lülitamiseks peab peatuma.
Moodsad juhiabilised on Rangeris rikkalikult esindatud – muuhulgas sisaldab stabiilsuskontrolliseade ka haagise vibamise vältimise funktsiooni. Ja seda võib rohkem tarvis olla, kui arvate, sest Fordi pikapil on lubatud vedada kuni 3350-kilose massiga „käru“.
Sõit algas Helsinki Läänesadamast ja osutus linnas üllatavalt lihtsaks. Nagu öeldud, on auto küll pikk, kuid suhteliselt kitsas, nii et sõidurajas püsimine osutub imekergeks – ka tänu kõrgele isteasendile ja supersuurtele peeglitele.
Vedrustus andis Helsinkis armastatud kiviparketil hüpeldes selgelt mõista, et igatseb oma tonnise koorma järele. Maanteel läks asi paremaks ning kõige kodusemalt tundis auto end kruusateel. Rangeri maastikuomadusi eriti proovile panna ei õnnestunud, kuid ühe mäkketõusu ja laskumise tegi Ford edukalt läbi – juhi ülesandeks jäi peamiselt roolikeeramine. Mootoril on jõudu piisavalt (kui te just ei arva, et tegu on sportautoga) ning käsikäigukasti ülekanded sobivad. Kuues käik on eriti kiire ülekandega ning peaks aitama kütust säästa.
Hind algab Rangeril 23 370 eurost ja lõpeb 32 705 euroga.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et esmamulje Fordi uuest pikapist on positiivne, üksikasjalikum hinnang aga nõuaks pikemat proovisõitu.
Meeldis: väliskujundus, mootori ja käigukasti koostöö.
Ei meeldinud: vedrustuse käitumine väiksematel konarustel.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!