Kuna aastal 1986 oli nii rallimaailmas kui ka F1-s olnud inimohreid, mõeldi kiiruste vähendamise peale. WRC-s keelati lausa B-grupi spetsiaalsed ralliautod ära, jättes alles vaid tavasõidukitel baseeruva grupi A.

F1-s nii karmiks ei mindud. Turbodele käskis FIA paigaldada spetsiaalse jubina, mis mootorite võimsust oluliselt vähendas. Lisaks lubati jälle rajale ilma turbota 3,5-liitriseid vormeleid. Veel enam, neile kehtestati eraldi auhinnad: Jim Clarki karikas parimale turbota autoga sõitvale piloodile ja Colin Chapmani vaas parimale turbota tiimile.

Goodyear oli nüüd ainuke rehvitootja ning tootis ideaalis hästi pidavaid, kuid kiiresti kuluvaid kumme. Rehvivahetuse taktika oli muutunud ülioluliseks. McLaren oli ka korralise boksipeatuse lühendanud ulmelise 6 sekundi peale, sama kui teistel tiimidel läks endiselt kümmekond sekundit.

Kuna mootorite võimsust piirati, siis rõhusid tiimid enam muudele detailidele. Vedrustus muutus oluliselt stabiilsemaks. Lotus võttis isegi kasutusele täiselektroonilise nn aktiivedrustuse, kus paindeelementide asemel tarvitati andureid, arvuteid jms. Üldse tungis elektroonika jõuliselt vormelimaailmasse, boksidesse ja raja veerde ilmusid kompuutrid, millega said mootori seisu otse sõidu ajal analüüsida. Autodele hakati paigutama telekaameraid, nii et publik kodudes sai hakata sõitu vaatama peaaegu et otse läbi piloodi silmade.

Meeskondades oli tehtud huvitavaid vangerdusi. Honda mootoriga Williamsis küll jätkasid briti naturaalne anne Nigel Mansell ja brasiilia kahekordne maailmameister, terava mõistuse ja keelega Nelson Piquet. TAG-Porschega jätkavas McLarenis võeti aga maailmameister Alain Prosti kõrvale Nicot kasvatama läinud Keke Rosbergi asemele Ferraris silma torganud blond rootslane Stefan Johannson.

Ferraris võeti tema asemele Michele Alboreto kõrvale Benettonis võimsa mulje jätnud austerlane Gerhard Berger. Benettonis (millel Fordi mootor) pandi omakorda naljaka „soenguga” Teo Fabi kõrvale usin belglane Thierry Boutsen.

Lotus oli peale 15 aastat vahetanud sponsoreerivat tubakafirmat ja seetõttu värviti autod kollaseks, mis hästi sobis brasiillase Ayrton Senna kiivriga ning Honda survel tolle kõrvale palgatud Satoru Nakajimaga.

Jätkuvalt BMW suurel kuid ebastabiilsel jõul kihutava Brabhami roolis olid puha itaallased, juba 70ndatel alustanud Ricardo Patrese ja kuulus autolõhkuja Andrea de Cesaris. Megatron BMW mootoriga Arrowsis jätkas lahutamatu paar - britt Derek Warwick ja ameeriklane Eddie Cheever. Sama mootoriga Ligieris sõitsid prantslane Rene Arnoux ja itaallane Piercarlo Ghinzani. Turbodega jätkasid ka väiksemad tiimid Zakspeed, Osella ja Minardi.

Turbota, enamasti Fordi mootoriga autode karikatele konkureerisid eelkõige Tyrell (roolis britt Jonathan Palmer ja prantslane Philippe Streiff) koos selliste kuulsate markidega nagu Lola, Coloni, AGS, March.

Kõvad üleminejaid olid ka disainerid ja konstruktorid. 1980ndate olulisim konstruktor John Barnard läks McLarenist veelgi punasemasse Ferrarisse, McLarenisse aga võeti aga mullet-soenguga uhkeldav 15 aastat Brabhamit disaininud Gordon Murray, kes küll kohe täit volitust ei saanud.

Kuna Mansell oli 1986 tiitlist vaid napilt rehvilõhkemise tõttu ilma jäänud, siis nüüd arvati, et küll ta selle siiski nüüd üles korjab. Rivaale nähti talle Piquet`s ja Sennas. Prosti McLarenit peeti Porsche mootori tõttu nõrgaks.

Rio GP
Brasiillaste meelehärmiks võitis ajasõidu Nigel Mansell Nelson Piquet` ees. Senna oli kolmas, Benettonitega Fabi ja Boutsen olid 4s ja 6s, Prost viies.

Võistlusstardis aga põrutasid brasillased ja Benettoni piloodid britist ette. Mansell pääses siiski pikapeale riidefirma autodest mööda, aga Piquet` Williams hakkas ülekuumenema ja tuli boksis puhastada. Sama häda hakkas vaevama ka ta meeskonnakaaslast. See lubas tagant ligi hiilinud Prostil Senna järel teiseks tõusta. Rehvipeatused segasid oluliselt kaarte, lisaks purunes Nigelil jälle üks tagumistest, nii et lõpuks oli Prost esimene ja Piguet teine, Johannson kolmas. Senna katkestas üldse mootoririkke tõttu.

Mitme ringiga maha jäänud Tyrellid võitsid mitteturbo arvestuse Palmeriga eesotsas.

1. Alain Prost (McLaren-TAG) 9p
2. Nelson Piquet (Williams-Honda) 6p
3. Stefan Johansson (McLaren-TAG ) 4p
4. Gerhard Berger (Ferrari) 3p
5. Thierry Boutsen (Benetton-Ford) 2p
6. Nigel Mansell (Williams-Honda) 1p

San Marino GP
Itaalias Imola rajal kvalifikatsioonis sõitis Piquet Tamburello kurvis suure kiirusega betoonseina. See vaatepilt tuli eredalt meelde seitse aastat hiljem... Piquet` õnneks kihutas auto seina siiski rohkem tagaots ees ja brasiillane pääses justkui kerge põrutusega. Selle tagajärjed hakkasid siiski hiljem tundma andma. Teda starti ei lubatud ja ajasõidu võitis teine brasiillane teise Williamsi ees. Teises reas olid Fabi ja Prost.

Sõidu algupoole õnnestus Mansellil Sennast mööda saada, Prost passis kolmandana. Senna rehvid hakkasid ära kuluma ja Prost lipsas mööda aga tema auto andis siiski otsad. Ferrarid jätsid samuti Senna selja taha, kuid ka Bergeri auto lõpetas siiski ennetähtaegselt töö.

Rehvivahetused parandasid Senna seisu ja ta lõpetas Manselli järel teisena. Tifooside lohutuseks sai Alboreto kolmandaks. Lootusetult taha jäänud turbovabade autode arvestuse võitis seekord Streiff.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
3. Michele Alboreto (Ferrari)
4. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
5. Martin Brundle (Zakspeed)
6. Satoru Nakajima (Lotus-Honda)

Spa GP
Ajasõit toimus nii vihmas kui kuivas vaheldumisi, aga Williamsid eesotsas Manselliga võitsid ikkagi, Senna nende järel.

Stardis sai Senna kaasmaalasest mööda ja rongisõit võis alata, mis kestis seni, kuni Tyrellid üksteist puruks sõitsid ja sõit peatati. Kordusstardis põrutas Senna esimeseks. Mansellile see hinge ei mahtunud, ta üritas väliskurvis mööduda, aga nagu Senna ka hiljem palju kordi tõestas, polnud see parim mõte – igatahes maandusid mõlemad murul. Piqueti järel ronis pärast Ferraride ära lagunemist teiseks Prost. Prost tõusis varsti ka esimeseks, kui brasiillase auto boksi jääma pidi. Igatahes kuulus McLarenitele lausa kaksikvõit ning kolmandana - sõna otseses mõttes - lükkas üle finišijoone oma Brabhami kurikuulus Andrea de Cesaris.

1. Alain Prost (McLaren-TAG)
2. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
3. Andrea de Cesaris (Brabham-BMW)
4. Eddie Cheever (Arrows-Megatron)
5. Satoru Nakajima (Lotus-Honda)
6. Rene Arnoux (Ligier-Megatron)

Peale kolme etappi oli väikese üllatusena Prost kokkuvõttes 18 punktiga esimene, Johansson 13ga teine ning Mansell kümnega kolmas. Brasiillastel mõlemal 6 punkti. Tiimide arvestuses juhtis 31 punktiga McLaren, suursoosik Williamsil oli vaid 16 punkti.

Monaco GP
Mansell oli ajasõidus võimsalt kiireim Senna ja Piquet`ees. Prost jäi neljandaks. Ferrarid korraldasid samal ajal efektseid avariisid.

Võistlus oli pikka aega igav rongisõit, mida elavdasid tagumiste meeste naljakad äpardused. Suuri muutusi ei toonud rehvivahetused, vaid lagunevad autod: nii Mansell kui ka McLarenid pidid sõidu pooleli jätma. Nii võitis üle hulga aja Senna kaasmaalase Piquet`ees, Alboreto oli õnnelik kolmanda koha üle. Turbota autode seas oli jälle esimene Palmer, kes oli üldarvestuses lausa viies.

1. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Michele Alboreto (Ferrari)
4. Gerhard Berger (Ferrari)
5. Jonathan Palmer (Tyrell-Ford)
6. Ivan Capelli (March-Ford)

Detroiti GP
USA autopealinna tänavaraja ajasõidu esikolmik oli täpselt sama mis Monacos. Prost oli seekord viies ameeriklase Cheeveri ees. Sõit oli esialgu nagu rong koos vaatemänguliste äpardustega, aga siis hakkas agar Cheever Piquet`st ette ronima, augustas brasiillase rehvi ning lõhkus natuke ka oma autot. Piquet ronis peale rattavahetusi jõudsalt ettepoole. Mansellil oli boksis mingi jama ja ta kaotas esikoha Sennale, kes ei vahetanud kordagi rehve. Igatahes oli peale mõningaid segadusi Piquet teine ja Prost kolmas. Mansellil lõi kramp jalga ja ta kukkus poodiumilt välja. 80ndate kõige kõvemad vormeliässad said veokikastis rõõmsalt koos autasustamisele sõita.

1. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Alain Prost (McLaren-TAG)
4. Gerhard Berger (Ferrari)
5. Nigel Mansell (Williams-Honda)
6. Eddie Cheever (Arrows-Megatron)

Paul Ricardi GP
Mansell oli Prantsuse kiirel rajal ajasõidus jälle Prosti ja Senna ees parim. Piquet jäi neljandaks.

Võistlussõidu algupoolel Piquet`l õnnestus Prosti ette teiseks tõusta, kuigi üks sõiduviga ta peagi jälle kolmandaks kukutas. Rehvivahetused tekitasid natuke põnevus,t kuid lõpuks pani Honda võimas mootor end maksma ja tulemuseks oli Williamsite kaksikvõit Prosti ees. Senna jäi neljandana millegipärast lausa ringiga maha. Mitteturbo liider Streiff jõudis lausa neli ringi vähem sõita, aga sai kuuenda koha.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Alain Prost (McLaren-TAG)
4. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
5. Teo Fabi (Benetton-Ford)
6. Philippe Streiff (Tyrell-Ford)

Silverstone`i GP
Inglaste nördimuseks võitis ajasõidu hoopis Piquet, Mansell oli esimene kaotaja, Prost kolmas. Võistluse algupoole sai Senna Prosti ette kolmandaks, kuid mitte kauaks, sest Prost nõelus varsti tagasi. Tema meeskonnakaaslase auto läks kahjuks põlema ja varsti oli ka Prosti enda masinal toss väljas. Mansell otsustas erinevalt Piquet`st rehve vahetada ja tal õnnestus sõidu lõpupoole brasiillasest mööda esimeseks minna. Britid olid "sillas" ja oleks Manselli oma kaisutustega lausa ära lämmatanud. Lotused olid kolmandad-neljandad. Kodupubliku rõõmuks sai ka Warwick punktikoha ning Jonathan Palmer võitis turbovabade arvestuses.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
4. Satoru Nakajima (Lotus-Honda)
5. Derek Warwick (Arrows-Megatron)
6. Teo Fabi (Benetton-Ford)

Hockenheim GP
Mansell oli jälle ajasõidu kiireim, järgesid Senna, Prost ning Piquet.

Stardis vupsas Senna ette ja Prost hakkas britiga maid jagama. Kui Mansellil õnnestus pikapeale Sennast ette saada, lipsas tema sabas prantslane teiseks ja rebis end varsti esimeseks. Nii Prosti kui ka Manselli autod ütlesid siiski üles. Senna vajas boksis ninavahetust ja nii oligi Piquet esimene. Stefan Johannson sai teise koha hoolimata sellest, et viimasel ringis lõhkus ta esirehvi ja lihtsalt lohises lõpuni. Senna oli kolmas ja viimane turboga mees, sest ülejäänud kolm olid pumbavabad Streiff, Palmer ja Philippe Alliot (Lola). Nii et kõik lõpetanud said punktile.

1. Nelson Piquet (Williams-Honda)
2. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
3. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
4. Philippe Streiff (Tyrell-Ford)
5. Jonathan Palmer (Tyrell-Ford)
6. Philippe Alliot (Lola-Ford)

Poole hooaja peal oli seis selline: Piquet esimene 39 punktiga, Sennal 35, Mansellil 30, Prostil 26 ja Johannsonil 19 punkti. Tiimidest juhtis muidugi Williams 69 punktiga, McLarenil oli 45 ja Lotusel 41 silma. Staardisaineri palkamisest hoolimata oli Ferraril vaid 17 punkti käes.

Hungaroring GP
Ungari Rahvavabariik oli endiselt uudne GP-pidamise koht, pealegi nägi sellest otseülekannet kogu idablokk. Isegi mõned Eesti ajakirjanikud said oma silmaga staare näha ja said võitjate šampust krae vahele.

Mansell kvalifitseeris end esimeseks aga väikese üllatusena tuli Piquet`ees teiseks Gerhard Berger oma Ferrariga. Prost oli neljas, teine Alboreto viies.

Stardis jäi brasiillane meeskonnakaaslase taha, kuid siis toppisid Ferrarid end nende vahele. Pikapeale lagunesid punased üksteise järel lning McLarenid põrkasid omavahel kokku. Piquet sai üsna lihtsalt teiseks. Ja veelgi lihtsamalt sõitis ta end esimesele kohale, kui Mansellil üks rattapolt lahti tuli. Senna kruiisis teiseks ja vahepeal kummaliselt aeglaseks jäänud Prost oli järsku kolmandal kohal.

1. Nelson Piquet (Williams-Honda)
2. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
3. Alain Prost (McLaren-TAG)
4. Thierry Boutsen (Benetton-Ford)
5. Riccardo Patrese (Brabham-BMW)
6. Derek Warwick (Arrows-Megatron)

Österreichring GP
Austria kiire rada sobis jälle Williamsitele. Ajasõidus oli Piquet`esimene ja Mansell teine. Kodumaa muld andis Bergerile jõu kolmandaks kihutada.

Stardis korraldasid korraliku puntratantsu tagumise otsa mehed ja seetõttu tuli uuesti alustada. Teises stardis juhtus aga sama! Kolmandas kordusstardis sai ees minema Piquet, järel hoopis Boutsen, Berger ja Mansell. Senna oli saanud illegaalset lükkamisabi ja Prost pidi üldse boksiteelt alustama. Bergeri masin lagunes kaasmaalaste vihaste pilkude all, Boutsen läks boksi rehve vahetama ja nii oli Mansell jälle Piquet` selja taga. Kui aeglased autod ees töllerdasid, õnnestus britil esimeseks manööverdada. Nii lõpetatigi, iginaljakas Teo Fabi sai ka poodiumile. Esikuuikusse jõudsid isegi Senna ja Prost. Mitteturboliste seas võitis vahelduseks Ivan Capelli Marchiga.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Teo Fabi (Benetton-Ford)
4. Thierry Boutsen (Benetton-Ford)
5. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
6. Alain Prost (McLaren-TAG)

Monza GP
Itaallastele oleks meeldinud Ferraride domineerimine, kuid - unistada ju võib. Rohkem pakkus kõneainet Nelson Piquet` autole paigutatud ülimoodne elektrooniline „reaktiivne” vedrustus. Mansell jäi vanale heale truuks. Piquet võitiski kvalifikatsiooni briti ees, järgnesid Berger, Boutsen, Prost ja Senna.

Mõnda aega nii jätkus ka võistluse ajal. Siis hakkasid rehvid kuluma ja Boutsen ning Berger lipsasid Mansellist mööda. Rehvivahetused segasid jälle kaarte ja boksi mitte külastanud Senna sai teistest ette. Aga siis vedasid teda ta libedaks kulunud rattad alt ja ta kihutas liivaväljadele. Tõsi, mitte lõplikult - aga Piquet kasutas juhust ning lõpetas esimesena. Mansell oli kolmas, olles rehvivahetustega Bergerist ja Boutsenist mööda saanud. Turbovabadest võitis seekord Streiff.

1. Nelson Piquet (Williams-Honda)
2. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
3. Nigel Mansell (Williams-Honda)
4. Thierry Boutsen (Benetton-Ford)
5. Gerhard Berger (Ferrari)
6. Stefan Johansson (McLaren-TAG )

Estorili GP
Kitsal ja käänulisel Portugali rajal polnud Williamsil nii suurt eelist. Tifooside hilinenud lohutuseks võitis Gerhard Berger ajasõidu, elektroonilise vedrustuse saanud Mansell jäi teiseks ja Prost oli kiiruselt kolmas Piquet ja Senna ees.

Stardis oskasid tagaotsamehed jälle korraliku mäsu korraldada ja tuli uuesti alata. Nüüd sai Mansell ette, Senna vupsas kolmandaks. Aga Berger ei jätnud jonni, vaid surus end varsti jälle esimeseks. Oli ka põhjust, sest varsti lagunesid nii Senna kui ka Manselli autod. Alboreto sai korraks isegi teiseks, aga siis jäi ka tema Ferrari raja äärde seisma. Ülikiire (tolle aja mõistes) rehvivahetuse teinud Prost tõusis ise teiseks ning hakkas Bergerile närvidele käima. Too sõitiski lõpuks korraks liivale ja Prosti uskumatu ja rekordiline 28s võit oligi käes. Piquet oli väga rahul ka kolmanda kohaga. Ivan Capelli võitis oma Marchiga „vabalt hingavate” arvestuses.

1. Alain Prost (McLaren-TAG)
2. Gerhard Berger (Ferrari)
3. Nelson Piquet (Williams-Honda)
4. Teo Fabi (Benetton-Ford)
5. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
6. Eddie Cheever (Arrows-Megatron)

Jerezi GP
Hispaania palavuses võitis ajasõidu Piquet Manselli ees, Ferrarid olid teises reas.

Stardis hüppas Senna kolmandaks. Mansell sai Piquet`st mööda ning Ferraride omavahelist kemplemist kasutas ära Prost, kes hiilis neljandaks. Piquet` boksipeatus venis millegipärast 20-sekundiliseks ja ta kukkus Manselli järel sõitva Senna-Boutseni-Prosti grupi taha. See oli aga nutikale brasiillasele kohane ülesanne lahendada. Üksteise järel pani ta rivaalid kotti, kuigi kõige keerulisem oli alistada ärakulunud rehvidega põrutavat Sennat. Bergeri mootor lõhkes ja sellest väljavoolanud õli peal libastusid nii Piquet kui ka Boutsen, viimane selleks korraks lõplikult. Mansell võitis lõdvalt, järgnesid McLarenid, lisaboksipeatuse tegema pidanud Piquet`l polnud ka neljanda koha vastu midagi. Esimene turbota mees Philippe Alliot oli lausa kuues.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Alain Prost (McLaren-TAG)
3. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
4. Nelson Piquet (Williams-Honda)
5. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
6. Philippe Alliot (Lola-Ford)

Kolm etappi enne lõppu juhtis üldkokkuvõttes Piquet 70 punktiga, järgnes ta meeskonnakaaslane 52ga, tema sabas oli aga liidri kaasmaalane 51ga. Ega Alain Prost ka hirmus maha polnud jäänud 46 punktiga. Jim Clarki vaasile oli nüüd lootust vaid tiimivendadel Jonahan Palmeril (71 p.) ja Philippe Streiffil (64).

Meeskondadest oli Williams 122 punktiga tiitli juba reserveerinud; McLarenil oli 72 ja Lotusel 57. Ferrari oli lootusetu oma 26 silmaga. Colin Chapmani karika oli juba sisuliselt kätte saanud Tyrrell 135 punktiga, Marchil oli vaid 38.

Mexico GP
Oli käes oktoober, aga Autodromo Hermanos Rodriguezi rajal oli palav. Williams olid küll loobunud elektroonilisest vedrustusest, aga britt võitis ajasõidu ikkagi. Berger kihutas end teiseks, jättes Piquet kolmandaks. Järgnesid Boutsen, Prost ja Fabi.

Stardis aga põrutasid kaks B-d (Berger ja Boutsen) ette, järgnesid kaks P-d - Proust ja Piquet. Ning alles siis M ehk Mansell. Aga siis oskasid kaks kõige mõistlikumat pilooti, kaks P-d korralikult kokku põrgata ning M sai kohe kolmandaks. B-d kemplesid omavahel, kuni nende mõlema autol toss väljas oli. M oligi esimene. Tema meeskonnakaaslane ronis samuti vaikselt tagant ettepoole.

Kuid siis põrutas Derek Warwick jõuliselt piirdeaeda, ning kuigi briti hiiglasele see suurt midagi ei teinud, sai aed korralikult kannatada ja sõit katkestati. Uuel stardil hüppas Piquet kohe ette ja kihutas minema. Senna auto jäi aga varsti seisma ja Patrese tõusis kolmandaks. Piquet selle sõidu võitiski aga tulemused arvutati kahe sõidu peale kokku ning nii sai poodiumi tippu siiski Mansell.

1. Nigel Mansell (Williams-Honda)
2. Nelson Piquet (Williams-Honda)
3. Riccardo Patrese (Brabham-BMW)
4. Eddie Cheever (Arrows-Megatron)
5. Teo Fabi (Benetton-Ford)
6. Philippe Alliot (Lola-Ford)

Suzuka GP
Vormel 1 jõudis üle hulga aja Jaapanisse. Manselli oleks tiitlile lähemale aidanud vaid võit. Aga britt kihutas selle asemel kvalifikatsioonis hoopis rehviseina ja oskas end piisavalt nii tõsiselt vigastada, et tema hooaeg oli selleks korraks otsas. Nelson Piquet oli seega jälle maailmameister, kuigi ta oma rõõmu tol hetkel üleliia välja paista ei lasknud. Tõsi, aastaid hiljem on ta pidanud 1987. aasta tiitlit oma armsaimaks ja üheks raskemaks. 1987 tõusis ta aga 1980ndate edukaimaks piloodiks kolme tiitliga ja oli tol hetkel teine piloot peale Juan Manuel Fangio F1 ajaloos üldse, kes ühe kümnendi jooksul saanud kolm korda maailmameistriks.

Kvalifikatsiooni võitis hoopis Gerhard Berger Alain Prosti ja Boutseni ees, mis oli muidugi Hondale suur löök, sest Piquet oli alles viies ja Senna seitsmes. Esiots kulgeski sarnases järjekorras pikka aega, kuigi Senna sai Piquet`st ette. Prostil aga lõhkes keset sõitu tagarehv nagu Mansellil aastake varem ja Senna tõusis varsti teiseks. Piquet pidi lõpetama sõidu boksis, sest ta auto lausa pissis õli välja. Nii Ferrari kui McLaren tegid väga lühikesed rehvivahetused ja sellega tõusis Johannson teiseks. Viimasel hetkel aga sai Senna jaole ning möödus rootslasest otse enne finišijoont. Jaapanlaste rõõmuks sai Nakajima 6. koha. Turbovaestest võitis Palmer nii selle sõidu kui ka Jim Clarki karika.

1. Gerhard Berger (Ferrari)
2. Ayrton Senna (Lotus-Honda)
3. Stefan Johansson (McLaren-TAG )
4. Michele Alboreto (Ferrari)
5. Thierry Boutsen (Benetton-Ford)
6. Satoru Nakajima (Lotus-Honda)

Adelaide`i GP
Austraaliasse jõudmise ajaks oli suurem võistlus juba läbi ja kõik tiitlid ja karikad juba enne jagatud. Williamsis asendas Manselli Patrese. Ajasõidu kaks esimest olid samad, kes Jaapanis. Kolmandaks tuli Piquet kaasmaalase ees.

Värske maailmameister hüppas stardis kohe esimeseks, kuid tuline Austria imelaps krabas esikoha varsti tagasi. Senna ja Alboreto said aeglustuvast Prostist ette ja viimane sõitis varsti teelt lõplikult välja, väidetavalt piduririkke tõttu. Ka Piquet` üks pidur purunes ja seda tegi ka Patrese Williamsi mootor. Senna lõpetas teisena, aga diskvalifitseeriti normile mittevastavate pidurite pärast. Nii et peale kõiki neid pidurijamasid tuli Ferraridele kaksikvõit ja Boutsen sai lõpuks poodiumile. Ning ülejäänud punktid said turbovabad autod!

1. Gerhard Berger (Ferrari)
2. Michele Alboreto (Ferrari)
3. Thierry Boutsen (Benetton-Ford)
4. Jonathan Palmer (Tyrell-Ford)
5. Yannick Dalmas (Lola-Ford)
6. Roberto Moreno (AGS-Ford)

1987 F1 lõppseis.

Sõitjad:
1. Nelson Piquet 73 (76)
2. Nigel Mansell 61
3. Ayrton Senna 57
4. Alain Prost 46
5. Gerhard Berger 36
6. Stefan Johansson 30
7. Michele Alboreto 17
8. Thierry Boutsen 16
9. Teo Fabi 12
10. Eddie Cheever 8
11. Jonathan Palmer 7
12. Satoru Nakajima 7
13. Riccardo Patrese 6
14. Andrea de Cesaris 4
15. Philippe Streiff 4
16. Derek Warwick 3
17. Philippe Alliot 3
18. Martin Brundle 2
19. Ivan Capelli 1
20. France René Arnoux 1
21. Roberto Moreno 1

Meeskonnad:
1. Williams-Honda 137
2. McLaren-TAG 76
3. Lotus-Honda 64
4. Ferrari 53
5. Benetton-Ford 28
6. Tyrrell-Ford 11
7. Arrows-Megatron 11
8. Brabham-BMW 10
9. Lola-Ford 3
10. Zakspeed 2
11. Ligier-Megatron 1
12. AGS-Ford 1
13. March-Ford 1