Üldjoontes kehtisid edasi 1966. aastast kehtestatud uuendused, ehk F1-klassi autodel oli kas 1500-kuubikuline kompressoriga või 3000-kuubikuline vabalt hingav mootor, F2-klassi autodel oli kuni 1600-kuubikulise mahuga vabalt hingav mootor, F3-mootorite mahuks oli aga tuhat kuupsentimeetrit. F1-autodel kihutati maailmameistri-, F2-autodel Euroopa meistri-, F3-autodel enamasti riikide (Briti, Itaalia, Prantsuse, Rootsi, Saksa DV) meistritiitlitele.

Lääne-Saksas toimuv Saksamaa GP oli jälle võistluseks, kus F1 ja F2 masinad üksteisest mõõtu võtsid (ja F2 ei jäänud sugugi häbisse). Lisaks toimus veel kolm kohalikul tasandil F1-sõitu Suurbritannias ja üks Hispaanias, mis MM-i arvestusse ei läinud. Ette rutates ütleme ära, et F2 Euroopa meistriks tuli 1969. a prantslane Johnny Servoz-Gavin, autol Matra MS7-Ford, millisega ta oli aasta varem F1-sarjas juhtumisi ka poodiumile tulnud.

1. etapp Lõuna-Aafrika GP

Seekord algas hooaeg alles 1. märtsil, aga jälle Lõuna-Aafrikas Kyalami rajal. Süvenev apartheid oli küll põhjustanud LAV väljaheitmise maailma jalgpallist, 1970. aastal ka olümpialiikumisest, aga F1-sari ignoreeris LAV-vastase boikoti üleskutseid 1985. aastani välja.

BRM-idel ja Chris Amoni ainsal Ferraril (Ferrari 312 (1969)) oli taga kolmeliitrine V12 mootor, teistel V8. Parima stardikoha sai küll Jack Brabham, aga finišisse ta välja ei vedanud, võidu võttis hoopis Jackie Stewart autol Matra MS10. Sel ajal katsetati igal autol erineva kõrgusega tiibadega.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Graham Hill GBR Lotus-Ford 6
    3 Denny Hulme NZL McLaren-Ford 4
    4 Jo Siffert SUI Lotus-Ford 3
    5 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 2
    6 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 1

2. etapp Hispaania GP

Esimest korda toodi F1 sõitma Montjuïci rajale, mis oli ehk isegi parimaid vormeliradu üldse, kuigi sõideti seal vaid neli korda, 1969, 1971, 1973 ja 1975. Kõrgete tiibadega autode aeg sai otsa, kuna parimast ruudust startinud Jochen Rindt ja tema tiimikaaslane Graham Hill tegid mõlemad oma Lotustel tiiva rebenemise tõttu avarii. Jälle pidu Matra õuel, sest vahepeal juhtinud Amon ainsal Ferraril katkestas.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 6
    3 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 4
    4 Denny Hulme NZL McLaren-Ford 3
    5 John Surtees GBR BRM 2
    6 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 1

3. etapp Monaco GP

Kuulsusrikkal linnarajal olid seekord aerodünaamilised tiivad keelatud. Monacos sai parima stardikoha Jackie Stewart, aga võitu talle jälle ei kingitud. Graham Hill võitis oma eelmise aasta autol, aga teisel kohal üllatas F2-sarja staar Piers Courage, kellele Frank Williams oli soetanud Brabhami toodetud auto (iseseisvate konstruktorite ritta astus Williams alles mõni aasta hiljem).

Aga Williamsi meeskond oli tänu Courage'ile juba 1969. aastal pildis. Viimast korda aga nähti küll stardis Cooperi autosid.

  • 1 Graham Hill GBR Lotus-Ford 9
    2 Piers Courage GBR Brabham-Ford 6
    3 Jo Siffert SUI Lotus-Ford 4
    4 Richard Attwood GBR Lotus-Ford 3
    5 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 2
    6 Denny Hulme NZL McLaren-Ford 1

4. etapp Hollandi GP

Zandvoorti rajale startis esiruudust Rindt, aga tema kõrvalt startinud "lendav šotlane" Stewart sai juba kolmanda võidu sel hooajal. Kõrged tiivad olid kadunud, nüüd katsetati juba mitmesuguste madalate tagatiibade või tagaspoileritega.

Just sel nädalavahetusel lõi Ferrari käed teise Itaalia autotootja Fiatiga, lootes hooaja lõpust paremaid tulemusi, aga 1969 polnud siiski veel nende aasta, Amoni poodium jäigi ainsaks.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Jo Siffert SUI Lotus-Ford 6
    3 Chris Amon NZL Ferrari 4
    4 Denny Hulme NZL McLaren-Ford 3
    5 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 2
    6 Jack Brabham AUS Brabham-Ford 1

5. etapp Prantsuse GP

Vahelduseks jälle Charade'i rajal Clermont-Ferrandi lähistel. Esiruudust startis ja ka võitis Stewart, samas kui Beltoise tõi kodumaisel rajal prantslaste Matrale kaksikvõidu. Stewartil koos juba 36, Hillil teisena 16 punkti.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 6
    3 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 4
    4 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 3
    5 Vic Elford GBR McLaren-Ford 2
    6 Graham Hill GBR Lotus-Ford 1
Ülekanne mõistagi Eurovisioni vahendusel:

6. etapp Briti GP

Ilmneb, et kogu F1-sarja ajaloos on vaid kaheksa autot olnud neljarattaveoga, koguni neli neist toodi 1969. aastal Silverstone'i rajale: Graham Hilli ja John Milesi Lotus 63, Jackie Stewarti Matra MS84 ja Derek Belli McLaren M9A.

Hill küll keeldus sellise "surmalõksuga" sõitmast, ja rajale läks tema autoga hoopis Bonnier, küll katkestades. Ka Stewart eelistas lõpuks startida tavalise tagarattaveoga masinaga, Bell aga katkestas ja Milesi saagiks jäi kümnes koht.

Esiruudust startinud Rindt jäi sõiduga neljandaks, Stewarti ülekaal määras võitja ka nüüd. Stewartil koos juba 45, Bruce McLarenil 17 punkti.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 6
    3 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 4
    4 Jochen Rindt AUT Lotus-Ford 3
    5 Piers Courage GBR Brabham-Ford 2
    6 Vic Elford GBR McLaren-Ford 1

7. etapp Saksa GP

Jälle ühel rajal korraga F1 ja F2 masinad. F2 autoga sõitev sakslane Gerhard Mitter oli saanud F1 etappidel starti varem viis korda, parimaks kohaks 1963. aasta neljas, nimelt Nürburgringil. Kuid 1969. aasta treeningutel sai ta just sel kodusel rajal BMW vormeliga surma. Hiljem on BMW varustanud vormeleid vaid mootoritega.

Starti sai parima ajaga Ickx, kes ka etapi võitis, aga nelja parima F1-masina järel finišeeris kuus F2-masinat, enne kui Siffert ja Beltoise alles oma punktid kätte said (muide, F2 sarjas see sõit arvesse ei läinud). Stewartil koos 51, Ickxil 22, McLarenil 21 punkti.

  • 1 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 9
    2 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 6
    3 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 4
    4 Graham Hill GBR Lotus-Ford 3
    (5, F2) Henri Pescarolo FRA Matra-Ford
    (6, F2) Richard Attwood GBR Brabham-Ford
    (7, F2) Kurt Ahrens GER Brabham-Ford
    (8, F2) Rolf Stommelen GER Lotus-Ford
    (9, F2) Peter Westbury GBR Brabham-Ford
    (10, F2) Xavier Perrot SUI Brabham-Ford

    11 Jo Siffert SUI Lotus-Ford 2
    12 Jean-Pierre FRA Beltoise Matra-Ford 1

8. etapp Itaalia GP

Euroopa osa sai joone alla jälle Monzas. Rindt startis jälle esiruudust, aga jäi jälle võiduta. Ferrari oli vahepeal näinud Amoni lahkumist, asemele oli toodud Rodríguez (koos ainsaks etapiks itaallase Tino Brambillaga).

Lõpusirgel oli aga neli esimest masinat puntras koos, neljas jäi esimesest vaid 0,19 sekundit maha, mis on tihedamaid finišeid F1 ajaloos. Üldarvestuses esikolmik ei muutunud ja Stewart ning Matra võisid juba meistritiitleid pidutseda.

  • 1 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 9
    2 Jochen Rindt AUT Lotus-Ford 6
    3 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 4
    4 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 3
    5 Piers Courage GBR Brabham-Ford 2
    6 Pedro Rodríguez MEX Ferrari 1

9. etapp Kanada GP

Ookeani taga jõuti esmalt Mosport Parki rajale Ontario provintsis. Stewart startis neljandast ruudust, kuid katkestas, Ickx startis eest ja ka võitis.

Eagle-Climax autol sõitnud kanadalane Al Pease oli aga esimene ja seni viimane juht ajaloos, kes on liiga aeglase sõidu eest F1 rajalt diskvalifitseeritud. Servoz-Gavin võttis aga ainsa punkti neljarattaveolisel autol.

  • 1 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 9
    2 Jack Brabham AUS Brabham-Ford 6
    3 Jochen Rindt AUT Lotus-Ford 4
    4 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 3
    5 Bruce McLaren NZL McLaren-Ford 2
    6 Johnny Servoz-Gavin FRA Matra-Ford 1

10. etapp USA GP

Watkins Gleni rajal sai jälle esiruudust startinud austerlane Rindt lõpuks ometi ka võidu. Stewart ei jõudnud ka nüüd finišisse, aga eks ta sõitiski rohkem juba auringe maailmameistrina. Piers Courage näitas oma julgustükke ka nüüd.

  • 1 Jochen Rindt AUT Lotus-Ford 9
    2 Piers Courage GBR Brabham-Ford 6
    3 John Surtees GBR BRM 4
    4 Jack Brabham AUS Brabham-Ford 3
    5 Pedro Rodríguez MEX Ferrari 2
    6 Silvio Moser SUI Brabham-Ford 1

11. etapp Mehhiko GP

Magdalena Mixhuca rajal polnud üldvõidu pärast pingutada, seega said juhid asja lõbusamalt võtta. Esireast startisid Brabham ja Ickx, nende tagant Stewart ja uusmeremaalane Hulme, kes lõpuks ka etapi võitis.

  • 1 Denny Hulme NZL McLaren-Ford 9
    2 Jacky Ickx BEL Brabham-Ford 6
    3 Jack Brabham AUS Brabham-Ford 4
    4 Jackie Stewart GBR Matra-Ford 3
    5 Jean-Pierre Beltoise FRA Matra-Ford 2
    6 Jackie Oliver GBR BRM 1

MM-i esikaheksa 1969. aastal:

  • 1 Jackie Stewart Matra 63
    2 Jacky Ickx Brabham 37
    3 Bruce McLaren McLaren 26
    4 Jochen Rindt Lotus 22
    5 Jean-Pierre Beltoise Matra 21
    6 Denis Hulme McLaren 20
    7 Graham Hill Lotus 19
    8 Piers Courage Brabham 16

Stewart sai oma esimese MM-tiitli (teine tuli 1971, kolmas veel 1973), lisaks juhtis ta veel 1997-1999 omanimelist meeskonda, mis küll sama hiilgavate saavutusteni ei jõudnud.

Konstruktorite karikas 1969:

  • 1 Matra 66
    2 Brabham 49
    3 Lotus 47
    4 McLaren 38
    5 B.R.M. 7
    6 Ferrari 7

See jäi prantslaste Matra ainsaks üldvõiduks, aasta hiljem sõitis Jackie Stewart juba Ken Tyrrelli meeskonna värvides ja Briti lipu all. Tyrrell oli küll 1968-1969 juhtinud sama Matra International tiimi.