Ekspert: auto vanuse ja keskkonnasäästlikuse vahele võrdusmärki panna ei saa
Uued sõiduautod on võrreldes kümme aastat tagasi toodetud autodega märksa kallimad, aga ka turvalisemad, ökonoomsemad ning väidetavalt ka vastupidavamad.
Kui võrrelda toonaste massiautode baasmudeleid praegustega, võib jääda mulje, et oleme kiviajast alles hiljuti välja astunud. Kümnendiga on taustsüsteem oluliselt muutunud: karmistunud on turva- ja keskkonnanõuded ja palju räägitakse ringmajandusest, taas- ja uuskasutusest.
Autotootjad annavad oma sõidukitele ja varuosadele pikemaid garantiisid, populaarsust kasvatavad kindlatele markidele keskendunud jällemüüjad, kes vähekasutatud autodele omakorda kvaliteedimärki külge panevad.
Head kavatsused põrkuvad ahne inimloomusega
Autode kõrgem soetushind ja parem kvaliteet suunaksid ostjat justkui ühelt poolt oma sõidukit pikemat aega kasutama, teisalt surub näiliselt kiire ja moodne maailm peale ka autotööstuses: iga uus mudel või facelift on eelmisest parem, ühenduvam, “kaasamõtlevam”. Ja sõltuvalt turutrendidest ühtviisi ümaram, nurgelisem või maasturitaolisem.
Ning olenemata sellest, et uued autod on väga head ja võiksid kesta aastaid, on järjest rohkem neid, kellele uue auto õueveeremine ei tähenda omamist vaid järjekordset 3-5-aastast kasutusperioodi.
Kuna ostujõud on kogu maailmas kasvanud, löövad uute autode müüginumbrid järjest uusi rekordeid. Sõiduk on muutumas sarnaseks tarbeesemeks nagu külmkapp või telekas, mis iga natukese aja tagant uuema vastu välja vahetatakse.
Vähekasutatud autole aga leidub tänulik ostja, kes selle siis omakorda mõneks ajaks üle võtab kuni omakorda edasi müüb ja siis võtab järgmise vähekasutatu või juba uue, sest mõnisada eurot liisingut kuus rahakotti välja ei vääna.
Mitmed uuringud on näidanud, et olenemata uute ökonoomsemate ja keskkonnasõbralikemate autode müügile tulemisest ei vähene summaarne kütusekulu ega kahane ka kasvuhoonegaaside heitmekogused. Inimene oma põhiolemuselt ei muutu: kui on võimalik, ta tarbib, ahnitseb, kulutab.
