Täna ei räägi ma sellest ajast, mis me kulutame kontoris, veedame magades, telekat vaadates või sotsiaalmeedias “skrollides.” Needki numbrid on masendavad, kuid veelgi kurvem on kasutult lihtsalt mööda oodatud aja hulk, mille röövivad igapäevased olmesõidud.

Hiljuti kirjutati sellest, et keskmine britt ootab järjekordades 5 tundi ja 35 minutit igas kuus. See on kokku umbes pool aastat elu jooksul. Sellest ajast suurem osa kulub supermarketite kassajärjekordades.

Inimeste ajakasutust liikluses on eriti põhjalikult uuritud näiteks Ühendkuningriikides ja USAs, mis on “ummistunud liikluse hällid”. Loomulikult on liiklus Eestis sootuks teistsugune eelmainitutest, aga ummikutes ja parkimiskohtade otsimiseks kulutame meiegi jaburalt palju aega.

Mõnes asjas oleme esirinnas

Suurbritanniast leiab Euroopa kõige hullemad ummikud. Sealne inimene istub ummikutes keskmiselt 45 tundi aastas. Eesti on ummistumise edetabelis tagant poolt teisel kohal - ainult Soomes raisatakse ummikutes vähem aega (17,9 tundi aastas), kui Eestis.

Maarjamaal leiab ummikuid ainult pealinnast Tallinnast, seega ei tundu ummikutes aja raiskamine siinmail väga põletava probleemina, aga sellegipoolest raiskab keskmine eestlane ummikus ca 18 tundi aastas.

Los Angeleses raiskab iga inimene keskmiselt 102 tundi liiklusummikutes ning värksemas uuringus leiti, et lisaks sellele kulutatakse keskmiselt 85 tundi parkimiskohta otsides. New Yorkis kulub ummikute peale vähem aega, aga parkimiskoha otsimisele kulutatakse keskmiselt 105 tundi aastas. Karmid numbrid.

Euroopas on kõige hullem parkimiskaos Londonis, seal otsitakse parkimiskohta keskmiselt 67 tundi aastas. Helsinki näiteks on mõnede allikate arvates võrreldav Saksamaal asuva Stuttgartiga, kus parkimiskoha otsimisele kulutatakse 52 tundi aastas. Tallinnas sellist ajakulu eraldi mõõdetud ei ole.

Tallinna tuiksoon Tartu maantee on tihti lootusetult umbes

Eluline eksperiment: Eesti keskmine jääb minust kaugele maha

Jälgisin mõni aeg tagasi, kui igapäevaselt Ülemistel kontoris tööl käisin, enda autokasutust ning lõin kokku oktoobrikuise Tallinna tipptunni ummikutes ning parkimisele kulutatud aja.

Ma elan selles suunas tööl käimise kontekstis väga halvas kohas - igal hommikul kohtuvad Vabaduse puiestee, Viljandi maantee ja Pärnu maantee Järvel, selleks, et iga haara pidi korralik ummik sündida saaks. Just sinna Vabaduse puiestee ummikusse on jäetud hommikused minutid.

Ja Järvevana tee pudelikael on Achilleuse kand õhtuses tipptunnis - see kergitas tööpäeva ummikus istumise keskmist kõige rohkem. Eriti kui keegi on eespool suutnud plekki mölkida, võib ainuüksi Järvevana tee läbimine parempoolsel sõidurajal võtta 20 minutit.

Ummikutes raisatava aja võrdluseks võtsin varahommikul ilma ummikuta teekonna läbimiseks kuluva aja. Elukohast kontorisse oli 10 kilomeetrit ja ilma ummikuta läbib selle teekonna kiirust ületamata umbes 15 minutiga.

Kõige rohkem võttis sama teekond tipptunni ajal 44 minutit, mis kuluks ka sama teekonda bussiga ette võttes. Kõige kiiremini läbisin teekonna 18 minutiga.

Keskmine tööle ja koju sõit kestis 23 minutit. Seega umbes 8 minutit ühes suunas raiskasin ma iga päev, kokku 16 minutit päevas ehk 1,3 tundi nädalas. Natuke ümardades tuleb kokku 5 tundi kuus, 60 tundi aastas. Ainult tööle ja koju sõitmisest.

Parkimine on sama suur ikaldus

Ülemiste City on ropu kiirusega arenev piirkond, tõmbekeskus, kus käib igapäevaselt tööl üle 10 000 inimese. Poolteist aastat tagasi oli parkimiskohtadega seal veel tõsiselt kitsas käes, suured parkimismajad on tänaseks olukorda leevendanud.

Fakti ilmestab asjaolu, et keskmiselt tuli auto parkida kontorist 4 minuti jalutuskäigu kaugusele ja parklasse sisse keeramisest kuni autost väljumiseni kulus keskmiselt 4 minutit! Saanuks kiiremini, aga see polnud siin katses eesmärk.

20 minutit nädalas, umbes poolteist tundi kuus, 18 tundi aastas. Seda ainult selleks, et auto ära parkida. Parklas tiirutamine võttis nii palju aega peamiselt sel põhjusel, et suurte autoväljade vahel ei ole vabad kohad kuidagi märgistatud ja seega tuli nagu ussimängus Suur-Sõjamäe tänava äärses hiidparklas tiirutada.

Tõsi, kui oma sõitmisi natuke ette planeerida ja sättida sõitmine tipptunni välisesse aega, sellist ajakulu ei teki - ummikuid veel ei ole ja hommikul vara tööle jõudes on ka parkla veel tühjust täis.

Aga kui sellist kohendust mitte teha ja liikuda ette nähtud tööaja graafikus, siis on liiklemine üks suur ummik. Lisaks tiirutame me kaubanduskeskuste parklates, kesklinnas parkimiskohta otsides - sest esimese hooga parkla kõige kaugemasse serva parkimine oleks ju liiga lihtne!

Päevad ei ole vennad

Ummikuid ja parkimiskohtade kitsikust ei ole iga päev. Koolivaheaeg, pühad - siis on liiklus sujuv ja tavalised pudelikaelad ei ummistu. Oma maimukesi kooli sõidutavad lapsevanemad on justkui peamised patuoinad ummikute tekkimisel.

Tegelikult see päris nii ei ole, ka õpetajad ja kooli abitöötajad liiguvad tihti autodega ning oma rolli mängib seegi, et kui muidu läheks lapsevanem tööle varem või hiljem, siis laps peab kooli jõudma ikka õigel ajal ning seetõttu kontsentreerub liiklus just koolitundide alguse ajale.

Samuti on liiklus talveperioodil palju rahulikum. Kas põhjus on selles, et paljud ei julge libedaga sõita ja kasutavad rohkem ühistransporti. Või on põhjus hoopis selles, et suveperioodil sõidetaksegi rohkem?

Mina isiklikult julgen arvata, et kuigi Eesti keskmine ummikus raisatud aeg on ainult 18 tundi, siis Tallinna ja Harjumaa keskmine jääb pigem Euroopa keskmise kanti. Küll aga tuleb olla õnnelik, et meil on ummikud ainult pealinnas ja natuke ka Tartus - Inglismaal võib istuda lootusetult aeglases ummikus nii pealinnas, kiirteedel kui ka väiksemates külades. Nii tipptunni ajal kui ka keset ööd.