Sattusin hiljuti sotsiaalmeedias ühe tuttava mõtlemapanevale rehkendusele. Kui Eestis oli viimane korralik lumine talv 2013/14 (nii väitis tema, ma ise täpselt ei mäleta) ja igal aastal tuleb juurde 10 000 uut juhti, siis kas tõesti on nüüd, kui meil on lumist ilma üle pika aja täitsa korralikult olnud, liikluses 30 000 tegeliku talvekogemuseta juhti?
Mind ründas tänavune lumi ühel õhtul täiesti ootamatust ja erakordselt lollist nurgast. Paar päeva oli möödunud jalamehena ja autole oli parklas tekkinud korralik lumevaip. Mis seal ikka, haarasin pagasiruumist harikühvli ning avasin esiukse, et süüde sisse panna ja akendele seestpoolt sooja õhku lasta. Ei hakanudki ise autosse ronima, küünitasin üle istme võtme auku ja keerasin. Selgus üllatav tõsiasi: olin esimest korda elus (ei teagi, miks) parkinud mitte käsipiduri, vaid käiguga. Seetõttu hakkas auto muidugi sõitma – ja mind polnud seal sees. Esimese käigu kohta liikus auto ehmatavalt tempokalt.
Ei julge end küll gepardiga võrrelda, aga need paar sammu, mis sel hetkel tegin, olid ühed elu väledamad. Ka hüpe (autosse jõudis ainult mu ülakeha) oli väärikas, tõmbasin käsipiduri peale ja auto jäi seisma umbes kümme sentimeetrit enne kellegi kuldse Škoda Fabia tagumikku.
Oli, mille üle mõelda. Loll, kes vabandust ei leia – võiks ju lund süüdistada! Kui poleks pidanud seda kraapima, poleks liikuma hakanud tühi auto, vaid mina oleksin autos istunud ja starti paremini kontrollinud. Kui oleks juhtunud kokkupõrge, olnuks see kindlasti üks tragikoomilisemaid avariisid, mille üle naerdakse kõikvõimalikes koduvideote saadetes.
Mul vedas ja kõik lõppes hästi. Aga paljude inimeste ja sõidukite jaoks pole sel harjumatul talvel liikumine sugugi nii õnnelikult lõppenud. Seetõttu soovin kõigile keskendumisvõimet, tähelepanelikkust ja turvalist teed.
