Ma tean täpselt, kuidas sai alguse minu süstemaatiline autohuvi. See pidi olema millalgi 1967. aastal, kui minu koju jõudis peotäis USA autode pilte. Need olid autoreklaamid Ameerika ajakirja(de)st ja mul pole tänini selge, kuidas sellised asjad ühte Põhja-Eesti räämas väikelinna üldse sattusid.

Aga ma mäletan täpselt, kuidas ema tegi nende jaoks rohelisest lauapapist albumi ja kuidas me koos neid pilte sinna sisse kleepisime. Sellest albumist algas ka minu autopiltide kogu, mis lõpuks koosnes rohkem kui sajast vihikust.

KÕIGE ILUSAM PUNANE Kõik autosid, mis seal esimeses albumis olid, ma ei mäleta. Aga kindlasti olid esindatud Chevrolet Caprice, Chevrolet Camaro (nii kupee kui ka kabrioletina), Dodge Coronet (seegi nii kupee kui ka kabrioletina), Ford F100 ning Opel Kadett, mida Ameerikas müüdi Buicki nime all.

Kollektsiooni vaieldamatu pärl oli 1967. aasta Pontiac Catalina. Tõsi, tollal ma seda ei teadnud, sest sõna „Pontiac“ väljalugemine oli nelja-aastasele põnnile ületamatult keeruline. Ja et tegu oli just Catalinaga ja just 1967. aasta mudeliga, selgitasin ma välja ilmselt alles millalgi tudengipõlves, kui autoalast kirjandust juba rohkem kätte sattus.

Ent Catalina sööbis nii eredalt mällu tänu kahele asjaolule. Esiteks oli Pontiac pildil erepunane – sedavärvi autosid meie tänavatel tollal peaaegu ei kohanud, tuletõrjeautod välja arvatud (kuigi meenub, et ühel isa sõbral oli tulipunane ZAZ 965A).Teiseks oli pildi rakurss selline, et Catalina paistis olevat üüratult lai. Ma toona tõsiselt imestasin, kuidas selline auto üldse tänavale ära mahub.

Kõik need asjad tulid mulle meelde, kui ma proovisõiduautole, Dodge Chargerile järele läksin. Pelgasin, et ju on see must või äärmisel juhul hall või mingit muud igavat värvi. Aga Charger oli erepunane – täpselt nagu too Catalina minu kunagises albumis!