Dilemma: kas tänavakiirendajatest teataja “paneb kitse” või käitub õigesti?

 (34)
Dilemma: kas tänavakiirendajatest teataja “paneb kitse” või käitub õigesti?
Kihutamiseks on õigeid kohti kaFoto: Ylle Tampere

Öötundidel tühjas parklas, asulavahelisel kurviteel või linnatänavatel üksteiselt häälekalt mõõtu võtvad sportlikud autod on Eestis üsna levinud nähtus. Pealtnägijal on dilemma: kas anda illegaalsetest tänavakiirendajatest politseile teada või kannatada ära, sest inimesed peavad ju kuskil end välja elama?

Öised kiirendusvõistlused tühjas parklas, kurvilistel asulateedel kihutamine ning illegaalsed “veerandmiili kiirendamised” on Eestis nii igapäevased, et taolise autoharrastuse võib liigitada subkultuuride hulka.

Täpset omakeelset vastet on liikumisele keeruline leida. “Tänavakiirendajad” on enam-vähem suupärane sõna iseloomustama seltskonda, kelle sõiduvahenditeks on valdavalt eelmiste põlvkondade tuunitud saksa autod ja kes kasutavad iga võimalust, et endasarnastega kiiruses, häälekuses ja kummipõletamises mõõtu võtta.

Asjaga hästi kursis sõber ütleb, et vanad bemmid on pigem “out” – nende omanikud teavad hästi, et on politsei huviorbiidis ning elavad end välja driftirajal või klubilistes tegevustes. Ülemiste kiirendajad liikluses silma ei paistagi, sest on kukupaid.

Arutu kihutaja võib leida pigem uuema BMW X5, Audi Q7, M-B ML roolist. Talvel muutuvad popiks ürgvanad “sierraarid”, mida on veel mõni üksik alles jäänud. Aga pigem näitavad oma võimu kallimate autode omanikud.

Seotud lood:

Subkultuurile iseloomulik on seegi, et nn sanktsioneerimata tänavakihutamiste ümber on kerkinud põnevuse ja pühalikkuse aura: Youtube’ist ja ühismeediast võib leida hulgaliselt selleteemalist materjali.

On videograafe kes ongi spetsialiseerunud “kiirete ja vihaste” jäädvustamisele: mõõduka tasu eest on võimalik saada küllalt kvaliteetne klipp öisest võiduajamisest Tallinna tänavatel. Ja see pole mingi GoPro-ga tehtud asi vaid ikka 2-3 kaamera, drooni ja saateautoga üles filmitud lugu.

Iga kord kui juhtun vaatama mõnd järjekordset “OMG kui äge, tahan ka, ajame hääled sisse!” videoklippi, küsin endalt, kas see ikka on hea mõte keset linnatänavat kihutada ja samal ajal ka filmida?

Kes on need tüübid, kes on valmis ohu piiril sõitma, filmima, kaasliiklejaid ohtu seadma; ja kes on need tüübid, kes kaasa kiidavad, uurikett suust üle rinna nõrgumas?

Mul on tõsine dilemma: pole ma mingi pühak, paar kaamerapilti koos trahvikviitungiga on koju tulnud ja korra olen võttele kiirustades politsepatrullilt kõvasti noomida saanud.

Olen armastanud kähkusõitu, mind on tõmmanud rinka ja kiirendusrajad. Ennevanasti kippus üks jalg tänaval ikka valusasti gaasipedaalil krampi tõmbama.

Kuniks austatud kolleeg käe õlale pani ja ütles: “Algaja asi, kurvi sisse liiga kiirelt, kurvist välja liiga aeglaselt ja otse… no otse oskavad kõik kihutada.”

Krõks. Pärast seda liiklen nagu illikuku, sest ma ei ole ju mingi kollanokk. Kihutamist tuleb ette seal, kus see on turvaline ja lubatud.

Aga siiski: kas mul on õigus “panna kitse” ja teada anda kui peale satun või on mul see kohustus või tuleks oma kondid ja kola kiirendajate teelt ära koristada ja lasta subkultuuril õitseda?

Arvamuslugu loe edasi SIIT