Diisel CR-V omanik: „See on minu järgmine auto!“

 (8)
Diisel CR-V omanik: „See on minu järgmine auto!“
“Uue CR-V uste alaservad katavad täielikult ära nn uksepaku. Need on istmetele lähemal, ei lähe kunagi mustaks ning uksest sisse-välja käimine on tuntavalt lihtsam ja mugavam.”

Ligi viis aastat 2,2-liitrise diiselmootoriga Honda CR-V-ga sõitnud ettevõtja Veiko tunnistab uue Honda CR-V Hybridiga proovisõidult naastes, et tema jaoks on nüüd üks probleem päevakorrast maas: „Sügisel saab vanal liising läbi ja pole küsimustki, et just see saab olema minu järgmine auto!“

Auto, millega mees täna sõidab, on tipmise varustusega 2,2-liitrine Honda CR-V Executive aastast 2014, millel peal nii iserooliv rajajälgija, distantsi hoidev püsikiirusehoidja, nupust avanev pakiruumi luuk jne, jne. „Lasin lisaks peale panna mootori eelsoojendi ja veel nipet-näpet ning hind tuli toona kokku üle 42 000 euro. Uus hübriid pakub samu asju sama raha eest ja enam ei pea ma eraldi eelsoojendisse investeerima,“ arutleb Veiko ning rehkendab, et hübriidi ülalpidamiskulu on suure tõenäosusega samuti väiksem.

„Ehkki hübriidi eelis tuleb välja peamiselt linnasõidul ja mina sõidan päris palju maanteel, siis keskmine kütusekulu on hübriidil ikkagi väiksem. Tegin spetsiaalselt pikema proovisõidu mööda maanteed, täislastis autoga, nelja täiskasvanuga pardal ning keskmine kulu jäi lõpuks 6,4 l/100 km. Diisliga on mul keskmine umbes poolteist liitrit kõrgem,“ ütleb Veiko ja lisab, et eriti meeldib talle hübriidi juures elektrimootori mõnus kiirendus ning ka pidurdusvõime: „pidurklotse peaks sellel autol kuluma küll poole vähem.“

Lisaks jõuallikale meeldis Veikole kõige enam see, et uus CR-V on suurem ja avaram ning, et uste alaservad katavad täielikult ära nn uksepaku. Need on istmetele lähemal, ei lähe kunagi mustaks ning uksest sisse-välja käimine on tuntavalt lihtsam ja mugavam.

Lisaks toob ta võrdlusena eelmise mudeliga välja selle, et distantsi hoidev püsikiirusehoidja töötab oluliselt sujuvamalt. „Kui keegi möödasõidul järsult sulle ette maandub, ei hakka uus süsteem järsult pidurit tallama, vaid võtab hoo maha sujuvalt ja märkamatult. Ja muidugi see, et linnasõidul suudab ta lõpuni maha pidurdada, mõnda aega koha peal seista ja siis uuesti iseseisvalt startida. Vaikselt liikuvas ummikus suurepärane abiline.“

Veel üks asi, millest Veiko vanal autol vahel puudust tundis, oli see, et ehkki pakiruum avaneb elektriliselt, peab ta selle avamiseks ikkagi võtme taskust üles otsima või luugil olevat nuppu vajutama. Uuel piisab aga vaid jalaviibutusest. „Alguses ma pidin küll mitu korda vehkima, et luuk lahti saada aga kui lõpuks selle õige liigutuse ja vehkimise koha selgeks sain, töötas väga hästi.“

Veiko sõnul tahab selline pool-elektriauto alguses harjumist saada, sest ikka eeldad, et mootori hääled muutuvad sünkroonselt gaasipedaali vajutusega. „Siin sellist asja ei ole. Mootor elab täiesti oma elu ja päris huvitav on jälgida, et vahepeal on ta täitsa vait, siis laeb akut, maanteel lülitub otse ratastele jne. Pärast paarisadat kilomeetrit ei pannud seda aga üldse enam tähele. Minu arust on Honda ikka päris ägeda asja välja mõelnud, et pakkuda diiselmootorile alternatiivi. Uued diislid eeldavad juba keerulisi „AdBlue kombinaate“, see omakorda tõstab nii hinda, kui omamise kogukulu ja ma tõesti ei viitsiks lisaks kõigele hakata veel sellele mõtlema,“ ütleb Veiko kokkuvõtteks.

Vaata ka siit: