Delfi test: Škoda Roomster — sümpaatne skiso

Škoda mudelivalikus polnud ammu midagi põnevat. Kui ehk vaid ülipika tagaukse ja hulga mugavusvarustusega hinnalt soodne Superb. Alates Roomsterist on aga škodad muutunud kenamaks.

Millega aga sümpaatne „pirukas” südamed võitis, et mullu suisa Eesti Aasta Autoks valiti?

Sõiduki esiots ja sisemus kannavad selget brändinägu. Seekord vähemalt nägu, mida näidata. Lipukiri on „simply clever” ehk „lihtsalt nutikas“.

Proovitud Škoda Roomster Scout oli tõesti lihtne, sõiduomadused kindlad, lihtsa funktsiooniga nuppe-hoobasid salongis vähe jne. Midagi ülemäära nutikat ei silma, mingit kiiksu polnud. Nii et pigem „simply simple“?

Roomster on siiski omamoodi sõiduk. Tema liigikaaslased, „pirukakärud” , näevad ikka sellistena välja ka. Tegemist on kas tööandja poolt peale surutud tarbesõiduki või odavklassi pereveokiga.

Roomster annab klassile karakteri. Tagasihoidlike rivaalide kõrval mõjub disain pea ehmatavalt. Auto esimeste küljeakende kaarjas joon ja. kabiiniosa kattev plekkmüts meenutab pisut Rootsi superautot Koenigsegg.

Õnneks pole välisilmet kujundatud naljakaks, et töökaaslased saaksid seda Naksitralli autoks kutsuda.

Roomster on heas mõttes skisofreenik — kaks autot ühes — esiistmed moodustavad justkui lennuki kokpiti, tagareas on aga piisavalt ruumi, et sealseid reisijaid võiksid sõidu ajal stjuardessid teenindada. Siin on võimalik seljatugede kallet muuta ning jala üle põlve võib visata pea kahemeetrine isik. Justkui lennuki ja mahtuniversaali kombinatsioon! Testiautol oli ka avarusttunnet suurendava klaaskatus.

Roomster on mõnus reisiauto — pakiruumigi mahukusele pole midagi ette heita. Stiilne sõiduk on simpel ja praktiline, et pereisa-ema saaks tarviliku kraami mahalastud seljatugedega salongiruumi mahutada.

Mootor (testisõidukil 1,4-liitrine diisel) on olemas, käigud vahetuvad lihtsalt, kui veidi kaugele paigutatud kangini ulatuda. Auto liigub rahulikult. Isegi gaas põhjas ei juhtu midagi märkimisväärset. Masin liigub edasi piisavalt kiiresti, ei ärrita juhti ega kaasreisijaid ülemäärase võimsusega. Kõik, mis on, on ka ausalt mängus.

Ainult aukudest läbisõitmisel teeb auto alusvanker üllatavalt kõva häält. Testiauto pidurid polnud aga kuigi head — nende vajutamisel tuli kasutada ekstrajõudu.

Ebamugavustest veel: kuna roolil saab reguleerida vaid kõrgust, jääb juhi põlve jaoks tüüriratta ja keskkonnsoolist välja ulatuva stereoploki vahele vähe ruumi. Ning Dance-nimeline muusikakeskus ei tekita ka just väga hea kvaliteediga heli. Pigem võtta a raadiovalmidusega sõiduk pisema raadiokonsooliga.

Roomsteri alamudel Scout, mida au proovida oli, erineb tavamudelist kere alumistele äärtele kinnitatud plastpaneelide ja pakiruumi kummimati poolest. Nii et sümboolselt skaudim kui tavamudel. Tegelikult on tava-Roomster juba ise skaudile piisav.

Ning piisav ka igale inimesele, kes ei taha enda ümber näha ülemäärast luksust ja võimsust, vaid viibida pigem sümpaatses inimlikus ruumis, mis kõigile arusaadavalt kena välja näeb.