Nüüd on see sarviku peaga logoga sõidukkond jõudnud ka Eestisse. Juba ammu liiguvad me teedel väikesed Dodge Caliberid. Nende suurus ja kasutusotstarve jääb kusagile Nissan Qashqai ja VW Golfi vahepeale. Teine Eesti linnades ja maanteedel kindlasti silma jääv Dodge on Nitro. Caliberi kante täis kere oleks justkui kirvega ühest plokist välja tahutud. Ulja nimega maastur Nitro meenutab oma kujult aga minu meelest lõbusat mänguvedurit. Teinekord on siinmail näha olnud isegi vana hea muskelauto traditsioone edasi viivaid harvu Dodge Chargereid.

Silberauto viimast ei müü, küll aga pakutakse üpris samavõrra muskelautoliku välimusega Avengerit. See peaks olema mõistlik kompromiss edeva disaini, ruumikuse, esinduslikkuse ja funktsionaalsuse vahel. Autot testinuna võib väita, et tegemist on ikka täiesti ameerikaliku autoga.

Dodge Avengeri disain on äärmiselt pilkupüüdev. Eriti kui punaseks värvitud kere keskjoonele kaks go-faster¬-triipu veetud. Kõige rohkem pöörasid pead väikesed poisid, väga tihti noormehed ja harvemini muu kontingent. Pargitud auto nina juures kummarduti margi logo üle pead murdma.

Avengeri muskelautolikult jõulist kere pehmendavad vaid üsna leebe pilguga suured esituled, mille valgusvihk on õnneks eba-ameerikalikult suur. Muu nö. klassikaline atribuutika, nagu rattakoobaste laiendid, jõujooned kapotil ja retrolik pony-tail (hobusesaba) ehk tagatelje kohal hüppeliselt tõusev vööjoon, on kõik olemas.

Testitud Avengeri puhul oli tegelikult tagarataste tähtsust sellise jõulise elemendiga eksitav esile tõsta. Auto 2,4-liitrine bensiinimootor vedas mootori peenel põrinal hoopis esirattaid. Mõistlikkuse ja odavuse huvides turustatakse Avengeri näol niisiis muskelautode makette, mille vorm ja vaim sisuliselt enam vastavuses pole. Kiirendus jääb kõigi pakutavate mootorite puhul 10 sekundist ülespoole.

Samas on vale Dodge’idele ette heita, et nad on rohkem show kui go. Dodge’id ongi mõeldud veidi lapselikematele ja lihtsameelsematele inimestele. Neile, kes oskavad nende sõidukite mänguautolikku imidžit nautida ega tahagi muskelautolikku ülemäärast võimsust.

Seega võiks Avngeri juba tõesti väikese diiselmootoriga osta, sest auto liigutamiseks rohkem vaja polegi. Kuubal kasutatakse ju vanu Buicke tänini lõbusalt edasi, kapotinurgas tilluke Žiguli-mootor. Suurem litraaž Avengerile sportlikku dünaamikat ei too. Vaid kütust kulub rohkem. Ehk vaid 2,7-liitrine V6 toodab arvestatavat soundi. Tunne, et Dodge Avengeri on teinud tuntud mudelautode tootja Mattel, ei kao aga väga ka autosse sisse istudes. Armatuur ja konsool on kandilised ja kohe on näha, missugustest tükkidest need kokku on pandud. Ühtse voogava keha asemel on silme ees pigem konstruktor.

Istmed on suured ja suhteliselt mugavad, kuigi ei paku sportlikul sõidul vajalikku külgtuge. Eriti libe on tagaiste, mille siledal pingil tuleb hästi esile autoistmeid katva kunstnaha libedus. Rahulikul ja sujuval sõidul, milleks Avenger ka tegelikult mõeldud, on istmeil täiesti normaalne reisida. Ruumi ja panipaiku, eriti selliseid, kuhu mahub ameeriklase põhiatribuut, joogitops, on aga autos palju. Topsikuid saab Avengeri salongis toetada suisa kümnesse hoidikusse. Kui võtta arvesse ka kindalaeka kohal paiknevat jahutusvõimalusega riiulit neljale Pepsi-purgile. Ja last, but not least on üks esiistmete vahel paiknev hoidik nii jahutuse kui soojendusega. Leigest rõngast kuuma kohvitassi haaramise taustaks kumiseb bass helisüsteemist nimega Boston.

Avenger on mõeldud ikkagi selgelt maanteesõiduks. Kuigi kõiki nuppe ja valitsaid on ka linnas mugav kasutada, omandab kabiiniõhustiku täppissättimine õige mõtte alles trassil. Siis on auto ka vaikne ja õõtsub meeldivalt üle konaruste. Linnas tegi testisõiduki 2,4-liitrine agregaat vähegi gaasi andes ärevat põrisevat häält, justkui olekski autoninas peidus väike diiselmootor. Maanteesõidud on reeglina pikaajalised tegevused. Tähtsamat rolli hakkavad siis mängima igasugused pisiebamugavused. Esimesena tuleks märkida keskkonnsooli teravat serva, mis juhi gaasijala säärele olenevalt istumisasendist päris kõva signatuuri vajutab. Teiseks pisidetailiks on tagaklaasisoojendus, mis end liiga kiirelt välja lülitab. Klaasi stabiilselt uduvabana hoidmiseks peab nuppu kogu aeg taas sisse vajutama. Üldiselt on Avengeri nupud kenad ja toekad ega logise, justkui oleks oma pesast poolenisti lahti, nagu vanematel kehva koostega ameeriklastel. Tagaluugi avamise nupp näeb siiski välja selline nagu oleks see salongi jõudnud alles siis kui kujundustöö juba läbi saanud.

Põhiline asi, mis pikal sõidul häirima hakkab, on auto interjööris valitsev nn plastikupidu. Kõikjal laiuvad plastpinnad klobisevad katsudes. Aga see on vist lihtsalt ameerikalik iseloomujoon. Ameerikalik on ka roheline toon, milles helgib nupustik ja teated pardaelektroonikalt. Ja ameerikalik on ka suures kirjas kuvatav kompass. The suspect is heading west in a red Avenger.

Dodge Avenger on järglane 1995-2000 toodetud üsna ilmetule kupeele, millelt peale nime poldki nagu midagi üle võtta. Esimesena tekitab Dodge nime kuulmine inimesis pigem mingi retrotunde. Meenub näiteks kultusfilm „Vanishing Point”, kus isik nimega Kowalski Dodge Challangeriga õhku haihtus. Nii omandab iseenesest lihtsa ja üsna elementaarseid mugavusi pakkuva suur-keskklassi liigituva Avengeri selga sätitud entusiastlikult retrolik kere sügavama mõtte. Dodge’i müüja müügiargument ja ostja eesmärk peakski olema hallist massist väliselt eristumine. Avengeri kuju reipust hall kerevärv juba ei mahenda.