Delfi test: Mini Clubman Cooper D

 (17)
Delfi test: Mini Clubman Cooper D
Mini Clubman Cooper D---

Märgilise tähtsusega mõnusõiduk Mini on oma uues modernses kuues publikut pidevalt uute modifikatsioonidega kostitanud. Üks viimaseid on praktilisema väljundiga universaal Clubman, mis on nüüdsest saadaval diiselmootorigagi.

Clubman on tavalisest Minist 24 cm pikem. Tagapingi ees on ruumi 8 cm enam, nii et teise ritta saab nüüd (tegelikult ka!) normaalseid (jalgadega) reisijaid paigutada. Et inimesel tagaritta mõnusam ronida oleks, avaneb auto paremal küljel esiuksele lisaks tagasuunas nn. Club-uks.

Klubiukse meeleolukusele lisanduvad väikeauto pisikesed tagaluugid, mis avanevad ustena külgedele nagu suurel kaubikul, jättes tagatuled auto kere külge maha. Ka kapott avaneb uuema põlvkonna Minidel ilma esitulesid kaasa haakimata. Mõnede meelest on Clubman tava-Minist isegi kenam.

Mini on tuntud oma äärmiselt kindla juhitavuse poolest. Ka pikemas Clubmanis pole kardilikust sõidust palju kaduma läinud. See on endiselt lõbusat ja reibast tuju tekitav sõiduk neile, kes Mini käsitlust retromodernist — suured ümmargused kellad ja muud üksnes ümmargused elemendid — liiga vulgaarseks ei pea.

Clubmani idee on aga see, et Mini omanik ei peaks loobuma ei enda sõidukist ega sõpradest-klubikaaslastest. Vanas Minis polnud soliidne kodanik nõus tagapingil võimlema. Clubmanis on seal pea- ning jalaruumi täiesti piisavalt. Samas on tagumine seljatugi suhteliselt püstiasendis. Lisame ka meie oludesse maha rullitud krobelise ja mügarliku asfaldi endiselt jäiga auto rataste alla ning väsitav ja loksutav sõit võib alata. Mõnus on Minis kahtlemata juhil, ükskõik kui koledad teeolud ka poleks. Vahetu juhitavus ja eriline minilik roolitunnetus ei väsi sohvrit meelitamast. Iga teise autoga on ikka tunda, kuidas see veidikenegi järsus kurvis kaldub. Clubmani juhtides sellist asja lihtsalt ei taju ning see süstib juhti aina rohkem enesekindlust.

Clubman peaks aga end õigustama ka reisiautona, kuna taga on rohkelt ruumi ja selleks see modifikatsioon õigupoolest ju tehti. Clubmani reisiautona vaadeldes on taas mugavaim sohvril, keda kaitseb küljeaknast keevitava päikese eest teine päikesesirm. Pagasiruumi all on praktiline panipaik lisakohvritele. Ruumikad on ka riiulid tagaustes endis.

Tänu madalatele ja pikkadele küljeakendele on tagaistujate väljavaade nadi. Tagumine rida võib olla ka kolmekohaline nagu prooviautos. Kolm inimest mahuvad sinna küll teoreetiliselt. Laia pepuga isendeile kargab kolmekohalise diivaniga variandil turvavöö pistik istmest ebamugavalt tagumikku. Kaks linlast tagapingil on Minile piisav. Kõik sellised ratsionaalsed ebakohad peaks Mini-suguse erilise auto juures korvama sõiduki stiilsus ja ainukordsus. Paljuski nii ka on. Klubiukseks painutatud liisatakas autokülge rõõmustab igal kasutamisel, rääkimata pidulikest paikruumiluukidest. Neist tahavaatepeeglisse tekkib vertikaal praktikas liikluses orienteerumist ei häiri.

Piltidelt ja filmilindilt võib Mini interjöör teinekord üsna ülepakutud välja näha küll. Päris elus ei mõju see aga sugugi nii vulgaarselt ja on ka mugavalt kasutatav. Kooste näib kõikjal jäik ja kestev, kuigi karta on, et Eestis sellise kardiliku kõnnakuga preiliga pikalt ringi liikudes vibreerib midagi kuskilt ikka lahti. Prooviauto väline värvilahendus oli päris armas. Interjööris vaatas aga vastu lahendus hallide ja mustade toonide kombinatsioonist. Mini Clubmani soetamisel tuleks eelistada siiski rohkem funky’t sisemust, kus kombineeritud erinevaid erksamaid toone ja materjale. Siis ärkab auto ellu ja seal on mõnusam ning ka mõtekam viibida.

Clubmani 1,6-liitrine diiselmootor on BMW ja PSA ühistöö. Viimane valmistab jõuallika suured ja tugevamad osad nagu plokk, väntvõll jms. Esimene istutab neile aga keerulisemad ja pisemad detailid, mis mootorile lõppkokkuvõttes iseloomu annavad. Prooviauto näol oli tegu kahjuks veel sissesõitmata agregaadiga, nii et selle kütusekulu ja tõmbenäitajad veel midagi erilist polnud. Küll aga lubatakse paberil Clubman D keskmiseks kuluks 4,4 l/100 km ja kiirenduseks 10 sekundi kanti. Automaatkastiga on mõlemaid veidi rohkem. Mootor põriseb samas päris isukalt, kuid ehk annab see väikese auto meeleolukusele lihtsalt juurde. Minil ongi ju vaid üks mudel — see sama Mini. Kõikvõimalikud modifikatsioonid, karvased ja muruga, keraamiliste plaatidega vm. kaetud reklaamautod peavad utsitama tarbijat ikka seda sama Mini ennast rohkem ihaldama.

Universaal-Mini Clubman ja veel diiselmootoriga kõlab kaine valikuna küll. Manuaalkastiga tuleb kaasa ka start-stop-funktsioon, mis suretab tühikäigul seisva auto välja ning käivitab siduripedaali vajutades mootori taas. Seltskonnaga sõites tuleb valida lihtsalt siledad teed. Eestist ei saa veel parakuka vaid linnas sõitmisega piirduda, kuna linnateed on maanteedest ikka veel teinekord hullemaski seisus.

Varsti on kuuldavasti oodata kõrgendatud kliirensiga Clubmani nimega Crossman, mis otsetõlkes tähendab eesti keeles pahurat meest. Selline meie teede peale pahandanud Clubman sobib eestimaalasele ehk pareminigi kui tavaline Clubman.