Delfi test: Lexus GS 300 Executive

Kuigi Lexus GS on olnud turul vaid mõne aasta, sai see tänavu hulga täienduste osaliseks. Delfi sai võimaluse vana ja uue vahel vahet teha. Ja uurida, milline on GSi koht luksusautode sektoris.Lexus võistleb kõige otsesemalt sakslastega. BMW, Audi ja Mercedesega.

Samas ka Jaguariga, Cadillaciga jne. Enim proovib Lexuse vaim sarnaneda vast Mercedesega. Lexus tähendab ju ikka eelkõige luksust ja alles peale seda pehmet sportlikkust, silmatorkavust ja muud sellist. Kui Jaguar on luksussedaanide seas pigem matšolik, siis Lexus on naiselikum.

GSi kerekuju on paks ja madal. Nagu mingi pehme aine kogum oleks maha asetatud, imab GS end visuaalselt vastu maapinda. GSi disain ei ole karm, vaid voolujooneline, tõesti pehme, jättes turvalise ja rahuliku mulje. See on üks soliidne aksessuaar, milles ei kujuta küll ette, et keegi parkimisplatsil kummiringe tossutab.

GSis pole häbi ülimalt vaikses salongis, kuhu kostub vaid suurte 18-tolliste rehvide müra, viibides aeglaselt mööda teid kruiisida. Selleks GS ongi. Proovitud GS 300 kolmeliitrine mootor kihutab mõnusalt laisa ja mugava ilmega kere paigalt sajani 7,2 sekundiga. Maksimaalne lubatud kiirus saavutatud, lülitub mootor väga vaiksele režiimile, tuksudes isegi kiirusel 110 km/t alla 2000 pöörde minutis. Ka selline asi muudab esindusauto juhi rahulikumaks ja maandab stressi.

Interjöör on GSis väga mugav. GSi peamisi ideid ongi endas viibivaid maalasi hellalt emmata, et nad tajuksid Lexuse pakutavat premium-luksust. Auto istmed on paksud, ka tagumise rea seljatoed pakuvad head külgtuge ning on väga pehmed. Uudisena pakutakse uuele GSile veelgi pehmemat nahka, mis sarnaneb peaaegu juba kangale.

Lexus GS 300 silmaümbrused on nüüd lihtsalt natuke rohkem värvitud ja turvalisuse süsteemid edasi arenenud. Feisslift, mis GS on saanud, on nimelt üsna peen — seda pole kerge märgata. Suunatuled on viidud peeglitesse, ukselingid on uue kujustusega nagu ka esimene ja tagumine seelik. Õhuvõre ümber oleva kroomraami joon on läinud paksemaks, ulatudes nüüd kaugutuledeni välja.

Niisiis pole GSi disaini sisuliselt muudetud. Auto on nüüd vaid veidi paksemalt meigitud. Eriti silmatorkavamaks masin seega muutunud pole ja võib oma pealetükkimatu kujustusega sageli märkamatuks jääda. Paljud inimesed sellist sõidukit otsivadki, mis nii väga enesenäitamise platvormina ei mõjuks. Näiteks GSi väiksem õde, uus IS, on saanud palju edevama kuju, rääkimata suurematest Lexustest, mis löövad juba puhtalt oma massiga. Tagasi interjööri sukeldudes leidub seal mõistlik arv nuppe, millest harvemini kasutatavad juhi vasaku käe juurest avanevasse sahtlisse peidetud. Üldmulje on endiselt pehme ja laineline luksus. Mõnikord tekkis tunne nagu istuks kellegi hinnalises käekotis.

Funktsioonide juhtimine võiks GSi puututundlikul ekraanil veidi lihtsam ja lollikindlam olla. Näiteks telefoni kasutamise sättemenüü õnnestus proovisõidu ajal korduvalt segadusse ajada. Samuti võinuks GSi juhtimiskeskuse ülesehitus olla nii lihtne, et sealt kõik funktsioonid ilma kasutusjuhendita üles leiaks. Telefoni tarvis võiks tegelikult olla siiski üks eraldi nupp, et ei peaks numbrite valimiseks ekraanil mitut menüüd läbima. Bluetoothiga ühendub auto telefoniga ainult kui hands-free head-set, mitte ei docki mobiili ära. Nii on mugavam jätta auto telefonile „taha”, ent sõrmitseda siiski telefoni enda klahve. Võibolla on nii liiklusohutumgi. Samas tumenevad pimedas koos tahavaatepeegliga automaatselt ka välispeeglid, mis on päris efektne ja nutikas lahendus. GS on luksussedaan inimesele, kes tahab midagi rahulikumat, riläksimat, kui sakslased pakuvad. Premium tunne on ses autos tugev, isegi sellist vana hea premium-klassi auto vaimu on Lexusel õnnestunud oma mudelisse süstida.

Premium-klassis on automüük hetkel lenguses, mis muudab aga GSi võrreldes konkurentidega mõistlikumaks ostuks. Sama rikkalikus varustuses, tagurdamiskaamera, parkimisabiga jne. konkureerivad mudelid on GSist märgatavalt kallimad.