Delfi test: Isuzu D-Max
Isuzu D-Max tõestab aga, et kastikas pole usalik igand, millele maailmas kohta ei ole. Kastikaid on ajaloo jooksul ehitatud absoluutselt igasugustele nõudmistele vastavaid. Alates sajatuhandekroonistest väikeautodel põhinevatest minivedukitest kuni Cadillac Escalade’ist ehitatud bling-blingini välja.
Kassikullast punkti paneb valikule USA firma International, kelle raskeveokist kohandatud kastiauto seisab kõigi enda kaalutonnidega vankumatult oma kohal absurdihuumori klassikute seas. Ega eurooplased uue maailma elanikele kaasa ei tunne, et nood truck’idest Honda Civicutesse sunnitakse.
Usaldusväärset töölooma, mitte läikivat öölooma otsiv klient leiab täna korraliku kastika ikka Jaapani autotootjate menüüdest.
Nissani, Mitsubishi, Mazda jt. mudeleid silme ees keerutades jääb aga vägisi mulje, et need on disainitud justkui varjamaks oma lihtsat ülesehitust. Nende seas on agresiivse väljanägemisega ja teisalt jällegi dünaamilise ümarajoonelise kujustusega keresid, mis vihjavad sportliku kupee algetele. Üks õige kastikas pole aga mingil moel sportkupee ega pea ka selles suunas mõtlema.
Nii leidiski Delfi lõpuks ühe ausa kastiauto — Isuzu D-Maxi. ’
Meie käsutusse antud must neljaukseline viiekohaline Double Cab on ruumikas nagu maastur, pikk nagu limusiin ja tänu kõrgetele kandilistele esituledele ja suurtele tagalaternatele ka päris arvestatavat presence’it omav mobiil.
Mõne nurga alt näib see auto pimedas kesklinnas ringi rullides nagu stripped-out Escalade. Seda märgatakse ja uudistatakse, kuigi see peaks ju olema kõige lihtsam ja tavalisem töömeheauto. Hästi mõjus prooviautole ka selle kurjakuulutav numbrimärk — 666 TOP.
Töömeest D-Max hätta ei jäta. Kolmeliitrine neljasilindriline vahejahutiga turbodiisel on võimas ja arhaline. Isuzu on ka üks vanimaid diiselmootorite tootjaid maailmas, tegutsedes selles vallas aastast 1916. Käivitamisest alates ei varja jõuallikas oma lihtsat ja lollikindlat olemust, väristades foori taga seistest tugevalt kabiini ning tuues gaasivajutuse järel kuuldavale tõelist traktorihäält.
Maanteel mootorit kuulda pole, kuna siis häälitsevad kõvemini auto suured rattad. Sajani jõuab veidi alla kahetonnise tühimassiga D-Max veidi enama kui 11 sekundiga, mis pole sugugi paha tulemus.
Tippkiiruseks lubatakse 175 km/h, kuid sellega kulgemiseks peab küll kaskadöör olema. Keskmine kütusekulu on tehase poolt lubatut 9 liitrit sajale ja nii see meie viiesajakilomeetrise proovisõidu ajal, mil sai käidud nii karjäärides kui linnas ja kiirteedel, ka oli.
Maanteel tarbib mootor tõesti 8 liitrit sajale, ent seda vaid 90 km/h liikudes. Iga järgnev 10 km/h lisab kulule vähemalt ühe liitri ja 130 km/h selles kõrges ja pehmes autos nõuab juhilt juba ohtralt roolimist.
Varustus on D-Maxil täiesti korralik. Olemas on konditsioneer ja kõik muu loogiline. Keskkonsooli all on mingi juhe — selgub, et USB pistik. Lisaks evib audiosignaali sisendit ka autosse istutatud Clarioni makk. Viimase nuppe on sõidu ajal juhil küll keeruline tabada, kuna auto õõtsub igal teekattel mõnuga.
Kuuldavasti on D-Maxi sõidumugavus konkurentidega samal tasemel või isegi parem. Tagaistmetel reisijate kohta see aga käia ei saa, kuna auto tagatelg istub lehtvedrudel, et tagada kasti tonnine kandevõime. Nii hüppabki tagumise rea seltskond pidevalt üles alla, sealt on kosta kilkeid, nagu oleks tegemist alaealistega. Viiele reisijale ja 1000 kg kasti-cargo’le lisaks suudab D-Max vedada samal ajal ka kolmetonnist haagist. Sõiduautoks klassifitseeruva masina kohta on seda enam kui küll. Käibemaksuta jääb tippvarustuses D-Max Double Cabi hind alla neljasaja tuhande krooni, mis muudab selle atraktiivseks nii puhtalt tööautona kui hobi-inimese vabaajaautona.
Kuna tegemist on jõulise, täiesti keskmiselt silmatorkava disainiga sõidukiga, millel varustust piisavalt, jõudu ülemääragi ning lõpmatut maastikusuutlikust piiramas vaid kärukonks, peaks see ausatele eestlastele kõvasti imponeerima.
Isuzu on omasuguste arvukuse taustal meil veel vähe levinud, ent kes seda näinud ja proovinud, võtab selle ees mütsi maha küll.
