Kui kiired autod enam piisavalt adrenaliini ei paku, on tihtipeale järgmine samm mootorrattad. Siis avastatakse langevarjuhüpped lennukist ja kui ka see end ammendab, hakatakse hüppama tornidest, sildadelt, antennidelt ja kaljudelt (BASE-jumping). Järgmine samm on tiibkostüüm.

Mis see on?

Tegu on kostüümiga, mis muudab inimese lendorava sarnaseks, varustades käte ja jalgade vahelised pinnad “tiibadega”. Alustatakse lennukitest ja kopteritest hüppamisega, kuid kõige kogenumad “lendoravad” käivad lendamas erinevatel kuulsatel trajektooridel üle maailma, mis asuvad tavaliselt kõrgel mägedes.

Mõneminutilisele lennule eelneb seega mitmetunnine ronimine ja väga tõsine ilmastikuolude hindamine. Kui kõik planeedid joonduvad, hüpatakse ning lennatakse mööda orge, kurusid, jõesänge – ikka maale võimalikult lähedal! Trajektoori lõpp on avar ala, kus saab lõpuks langevarju avada, näiteks nagu siin videos näha:

Nagu arvata võib, siis pole keskmise tiibkostüümipiloodi eluiga eriti pikk ning igal aastal saab mitmeid adrenaliinisõltlasi hukka – piisab ühest veast. Paraku juhtus ka ülaltoodud videos lendajaga mõned kuud hiljem traagiline õnnetus.

Seda imetlusväärsemad on need, kes kõik selle kadalipu läbi teinud ning ikka elavate kirjas – tegu on langevarjurite absoluutse koorekihiga, kes on sinna jõudnud tuhandete hüpetega.

Inimesel, teadagi, tekib igasuguste ainete vastu tolerants ning sõltlasel läheb vaja aina enam… Dopamiin ja adrenaliin pole erandid. Mis saab siis, kui ka selline surma salgav lendamine end ammendama hakkab? Mis saab siis, kui ei piisa enam 150 km/h kaljuseinas olevast kahemeetrise läbimõõduga avausest läbi vuhisemisest? Kuhu edasi?