Automatkaja märkmed: eurooplase kiirkursus ehk Ford Edge ‘iga Oslost Kölni
Kolm päeva, kolm eesti autoajakirjanikku, kolm riiki. Sõiduvahendiks Ford Edge, alguspunktiks Oslo sadam ning lõppsihiks Kölni lennujaam. Pöörane kiirmarss Norrast Saksamaale paiskab meid kõrgetesse lainetesse, hiiglaslikesse ummikutesse ja piiranguteta kiirteedele – kõlab nagu eurooplaseks saamise lühikursus! Me saime sellega hakkama.
Kristlastel on üks tabav ütlemine heade kavatsuste ja tegelikkuse lahknemise kohta: “Inimene teeb plaane, Jumal naerab tema üle.” Rahvasuus tuntud ka “tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati”. Autoajakirjanike töö ilmestamiseks pärimuse varaaidast suurt midagi ei leia, ehkki alljärgneva loo sissejuhatuseks sobiksid toretsevad targutused suurepäraselt.
Olge siis hoiatatud, et sellist kiirmarssi järgi teha pole mõtet! Võtke reisimiseks rohkem aega ja andke Ford Edge’ile ka neid teid, millele ta mõeldud. Ajakirjanikud on karastunud liik, harjunud ootamatuste ja ajakavade lõhkiminekuga ning sellega, et mitte millestki tuleb igal juhul midagi teha. Aga võtame algusest peale.
EDGE LASEB END OODATA
Enamus meie reiside alguspunkte asub ikka koduses Tallinna Lennujaamas. Kohtume Argo Verki ja Veli Rajasaarega keskhommikul Air Balticu väravas. “Kola” – kaamera(d) ja mikrid on kaasas. Sõiduplaan ütleb, et ees seisab kolm päeva kulgemist, autoga tutvumist, ringi vaatamist, filmimist…
Meil veab, lend väljub õigel ajal ja pisike Bombardier Q400 NextGen turboprop viib meid viperusteta 40 minutiga Riia lennukasse. Sealt edasi on paar tundi ootamist ja siis Baby-Boeinguga Oslo Gardemoeni jaama ja olemas ongi! See imeline, tibatilluke maailm, vaid nelja tunniga Eesti pealinnast Norra pealinna! Lennukiga!
Oslo lennujaamast kihutame rongiga peaaegu et sadamakohviku ukse ette. Seda, palju rong Gardemoenist kesklinna maksab ja millal väljub, saab vaadata siit. Poolsada kilomeetrit läheb pea lennates, olemas on Wi-Fi, mugavad istmed ja igas vagunis ekraanid, kus jooksevad uudised. Meie Oslosse jõudmise päeval midagi head uudistes ei räägita.
Kohvikus on jälle paar tundi aega, et teekaaslastega Lätist ja Leedust tuttavaks saada ja siis üheskoos laevale minna. Edge’i veel ei näidata. Kolleegid – kokku on meid üheksa – on tuttavad varasematest reisidest. Selgub, lätlased on koduse Air Balticuga tulnud kohvikusse istuma juba varahommikul, leedukad on oma teekonda veel varem alustanud. See selgitab kolleegide nägudelt peegelduvat kerget tülpimust.
