Sellised andmed võetakse tavaliselt vastu ilma punnitamata. Sõltuvalt sõnumi saaja tüübist järgneb tüüpiline vastureaktsioon. Tavakodanik mõtleb, et temaga nii ei juhtu ja poliitik mõtleb, et siit saab vist ühe toreda poliitilist karjäärirada kirkalt valgustava seadusalgatuse. Pole siis ime, et roolis viibides on teatud moel telefoniga rääkimine tabu, ent siiski näeb ikkagi nii palju roolis telefoni põse vastu suruvaid kõnelejaid, nendib Kristjan Port saates Portaal.

Kõlagu siia päeva jagu vana näide ühe kohaliku roolisolija erilisest kõne või liiklemise metoodikast. Ühel majadevahelisel laisal teelõigul vuras paremalt teele risti ette mikrobuss, mille juhi kogu näo vasem pool oli peidus telefoni taga. Keset teed jõudis talle ilmselt pähe signaal, et siin võib ohtlik olla. Seepeale tõstis ta vasaku küünarnuki umbes kulmude kõrgusele ja kiikas endiselt silma-kõrva teljel asuva telefoni alt ohtlikuks muutuvat olukorda. Seejärel võttis ta parema käe rooli küljest, et käiku vahetada. Sõit jätkus seega ilma rooli hoidmata, aga vähemalt telefon ja käigukang olid kindlalt peos. Olgu talle tee sile!

Kuna midagi hullu ei juhtunud või keegi sõrmedega ei žestikuleerinud võib olla üpriski kindel, et mikrobussijuhi unikaalne poolpime liikumine ja kaenlaalune teekaemise viis kinnistus endisest tugevamini mehe liiklemise metoodikasse. Üllatavalt leiab viimasega seoses huvitava uuringu, mis ei peagi sarnastes olukordades ohtlikuks mitte telefone, vaid hoopiski inimesi. Autojuhilt telefoni ära võttes võib arvata, et sellega on probleem lahendatud. Kuid õigem oleks autojuhilt ära võtta riskialdis käitumine, sest see on olemas ka siis, kui telefoni puudub.

Uuringu korraldas Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi teadur Bryan Reimer, kes kaasas 108 vabatahtlikku kolmes vanuserühmas: üle 20’sed, üle 40’sed ja üle 60’sed. Uuritavad läbisid spetsiaalse jälgimisvarustusega autos testsõidu avalikus liikluses pärast seda, kui oli uuritud nende varasemat liikluskäitumist ja roolis telefoni kasutamise harjumusi. Testsõidu ajal polnud autos ühtegi telefoni ehk sõit oleks pidanud olema igati ohutu.

Ometi selgus, et need inimesed, kes on tavaliselt sagedased sõidu ajal keelatud viisil telefoni kasutajad, olid märgatavalt rahutumad ja agressiivsemad liiklejad. Võrreldes roolis olles harva telefoni kasutavate inimestega oli nende sõidukiirus keskmiselt 4.4 km/h kiirem. Samuti vahetasid oluliselt sagedamini sõiduradu. Kirjeldatud liikluskäitumine seostub teiste uuringute põhjal suurenenud avariide arvuga. Seetõttu järeldavad uurijad, et telefoni kasutamise, kui tähelepanu segava ja liiklusavariisid põhjustava teguri taga peidab ennast teine, sügavam ja inimlikum probleem. Viimane on seotud valmidusega autoga sõites tegutseda väljaspool põhitegevust ja kasutada näiteks telefoni, kui see on olemas.

Kirjeldatud tähelepanek aitab vähemalt osaliselt seletada, miks mõnes kohas oluliselt suurenenud järelvalve tulemusel langenud telefonikasutus ei kajastu avariide langeva statistikana. Teisalt on raske seletada, kuidas üleüldise mobiilse sidepidamise pöörase kasvu tingimustes liiguvad liiklusavariide, avariide põhjustatud vigastuste ja surmade statistilised üldnäitajad ajalooliselt kõige madalama tasemeni.

Autorid järeldavad, et telefonide keelustamise mõju on oodatust väiksem, sest telefonitus asendub teatud kodanike puhul teistsuguste, vähemalt sama ohtlike tegevustega. Ehk mõned kodanikud on lihtsalt liikluses ohtlikud, praadige neid kasvõi võis. Ja mõned lihtsalt ei ole ohtlikud, isegi kui nad patustavad telefoni reegli vastu. See viimane loomulikult sinu puhul ei kehti!